Esimene küsimus oli järgmine:

Põlevkivi kaevandatakse Virumaal peagi 100 aastat. Teada on ka, mida see kaasa toob. Kas see, et Sõrumäe ja ka Jõuga kaevud kuivaks jäävad, tuli kellelegi üllatusena, et Sõrumäe veetrassi ehitus vähemalt aasta on hiljaks jäänud ja Jõugale ei kavatse esialgu keegi midagi ehitada?" Minevikus on Mäetaguse vallas kaevud jäänud ka 2 km kaugusel kaevanduskäikudest kuivaks, Jõuga kaevud on enamikus kilomeetri kaugusel.

Saame aru muidugi ka kaevandajast. Ainult Sõrumäe trassi projekteerimine maksab üle 20000 €, ehitamine ligikaudu 10 korda rohkem. Loodetakse, et ehk pole Jõugale trassi vaja. Kui jääbki mõni kaev kuivaks, viime vee tsisternautoga kohale tünni sisse.

Nii tehti Estonia kaevanduse algaastatel ka Mäetaguse vallas. Kujutame nüüd ette, et kuivaks on jäänud Jõuga sotsiaalmaja ja kõrval asuvat 4 korteriga elumaja veega varustav kaev, mis asub kaevanduse edelanurgast ligikaudu 1 km kaugusel. Sotsiaalmajas elab 10 inimest, kõrvalmajas veel 5, kui suur peab see tünn olema ja kus see tünn talvel seisma hakkab? Sotsiaalmaja saab muidugi alevikku ümber kolida, endine politseimaja seisab tühjana. Kõrvalmajas, kus elab ka külavanem, on veetorustik ja kaevu pump hoiab seal pidevalt vajaliku surve. Korterites on tänapäevased kodumasinad ja nendele kusagilt tünnist vett ammutada, eriti talvel, on suhteliselt keeruline.

Kui need masinad nüüd seisma jäävad, siis on tegemist elanikele tekitatud kahjuga ja 9 aastat tagasi vastuvõetud „Maapõueseadus" §56 lõige 1 ja 3 sätestavad, et kaevandusloa omanik peab selle kahju hüvitama. Kui suure summa eest on lehelugeja valmis oma pesumasina aastaks seisma panema?

Minevikus on põlevkivi kaevandamisel veeprobleemi mitmeti lahendatud. Jõhvi ümbruses, kus kiht asus paarikümne meetri sügavusel oli asi lihtsam. Kui kaev jäi kuivaks, tellis kaevandus uue kaevu puurimise, mis oli vajaliku sügavusega. Lõuna suunas kiht langeb ja siis hakati veetrasse ehitama ja külasse puuriti üks sügav kaev. Trassid jäid kaevanduse hooldada ja külaelanikud vee eest ei maksnud. Sajandivahetuseks oli vahetunud ka Eesti Põlevkivi juhtkond ja uued ülemad leidsid, et trassid tuleb üle anda vallale. Vee eest hakati külaelanikelt nõudma raha ja sellega tekkisid probleemid.

Mäetaguse vallas jõuti lõpuks kokkuleppele, et külaelanikule maksab vesi 31 eurosenti m³. Vee omahind on aga kordades suurem. Vahe maksab ettevõtjale, trassi hooldajale, vallavalitsus vallale laekuvast ressursimaksust.

Kaevandaja arvates tulebki ressursimaksust kõigepealt elanike kahjud hüvitada ja alles seejärel valla eelarve „auke lappida". Mäetaguse vallavalitsus saab seda endale lubada, põlevkivi kaevandatakse seal veel aastakümneid.

Iisaku vallavalitsus saab ressursimaksust rõõmu tunda aga ligikaudu järgmiste kohalike omavalitsuste valimisteni ja sedagi suhteliselt tagasihoidlike summade näol, aga veetrasse peab hooldama vähemalt nii kaua, kuni töötab kaevandus. Mis kulud selle vee omahinna kõrgeks tõstavad, seda peavad vallaametnikud Mäetagusel käima uurimas.

Kaev puuritakse Sõrumäele 127 m sügavune, vesi võetakse veekihist mis asub vahemikus 110..123 m. Vesi ei ole seal normidele vastav, suur on raua sisaldus. Kui palju reostust 40 meetrit kõrgemal töötavast kaevandusest sinna sattub, kihid on täis lõhesid, seda ei oska keegi öelda. Pumbajaamast tulev vesi peab olema aga puhas ja selleks paigutatakse pumbajaama fi ltrid. Neid peab hooldama ja aeg-ajalt ka vahetama. Pumbajaamas peab temperatuur olema vähemalt +5 C ja selleks on talveks vaja elektriküte. Külaelanike vett peab mõõtma veemõõtjatega ja neid on veetrasside omanik kohustatud perioodiliselt viima kontrollimisele. Kõik see askeldamine tekitab ka kulusid. Probleemi aitaks mõnevõrra leevendada, kui muudetaks ressursimaksu jaotamise põhimõtteid. Raha peaks saama ka need omavalitsused, kus põlevkivi küll ei kaevandata, kuid elukeskkond on piirkonnas asuva kaevandaja poolt mõjutatud. Mõistlikum on trassid jätta aga kaevandaja hoole alla.

Siis tuntakse ka suuremat muret allpool asuva veehorisondi puhtuse pärast ja jälgitakse, kuidas kaevanduses hoitakse ja kasutatakse mootorikütuseid, määrdeaineid, millist mõju võib veehorisondile avaldada puuraukudesse pumbatav vedel lõhkeaine ja kus inimesed rahuldavad oma loomulikke vajadusi.

Külaelanike öörahu häirivad kaevanduses toimuvad lõhketööd. Lubatud on küll öötundidel mitte lõhata, aga saame jällegi ka kaevandajatest aru, et selline töö organiseerimine pole sugugi lihtne. Kaevandus töötab 24 tundi ööpäevas. Hoopis suurem probleem on aga see, kui lõhketöödest tekkivad praod maja vundamenti, ahju või korstnasse. Kaevandus lubab küll need kahjud hüvitada, aga uue ahju, korstna ja eriti vundamendi ehitamine pole sugugi lihtne. Ka kahju suuruse arvutamisega tekkib vaidlusi. Kahju hüvitatakse aga ainult siis, kui hooned on enne lõhketööde mõjusid komisjoni poolt üle vaadatud. Komisjon koosneb vallavalitsuse ja kaevanduse esindajatest.

Üks Sõrumäe külaelanike küsimus vallavalitsusele ongi, et miks ei ole kõik küla ehitised tänaseks veel komisjoni poolt üle vaadatud?

On veel üks probleem, millega tuleb arvestada. Põlevkivi kaevandatakse kamberkaevandamisviisiga, mille juures põlevkivi peal asuvad kivimid jäävad peale ligikaudu 70% põlevkivi väljavõtmist püsima lubjakivija põlevkivikihtidega tervikutele. Tervikute mõõtmed on arvestatud varuga, et nad ja maapind püsiksid. Ehitiste, tähtsamate teede ja veekogude alla jäetakse suuremad tervikud, mis ei tohiks kunagi puruneda. Tervikute täpset arvutamist takistab asjaolu, et mitte iga kord ei ole andmed piisavad ülalpool asuvate kivimite kohta. Lubjakivi kihid on oluliselt püsivamad kui kohati esinevad karstid, mis enamasti koosnevad savist. Seepärast on esinenud nii Estonia, Viru kui ka Ahtme kaevandustes juhtumeid kus tervikud purunesid ja varing ulatus maapinnani. Väiksemate tervikutega kaevandatud alale pole seepärast mõistlik ehitada. Kui varing tekkib suhteliselt madalal metsamaal, siis maa soostub ja mets hävib.

Kas tulevikus hakatakse ka Iisaku valla lõunapoolsemate külade all põlevkivi kaevandama? Viimase paarikümne aastaga on ainult üks uus kaevandus ehitatud, Viru Keemia Grupile kuuluv Ojamaa kaevandus. Kui veel 1998. aastal töötas, küll mitte täisvõimsusega, AS Eesti Põlevkivis 6 kaevandust ja 3 karjääri, siis tänaseks on AS Eesti Energia Kaevandustes 1 kaevandus ja 1 karjäär. Toodangut püütakse anda küll endisel tasemel, aga seda saavutatakse osaliselt tänu kaubapõlevkivi kütteväärtuse alandamisele, see tähendab suurema hulga väikese kütteväärtusega pae lisamisele. Lõuna suunas põlevkivi kvaliteet samuti halveneb ja seepärast on tõenäosus, et näiteks Vaiklasse uus kaevandus tuleb, väga väike.