“Venekeelset” folki kandis rahvustunne
Et folgipidu on siinsetele inimestele oluline, selle kinnituseks olid ka mõned pealtvaatajad, kes liikusid neil päevil ringi rahvariietes. Eriti pilkupüüdvad olid aga Märjamaa kihelkonna rahvariietesse sätitud päris väikesed lapsed.
Kuuenda Märjamaa Folgi avamisel ütles vallavanem Eero Plamus, et ürituse formaat on jätkuvalt sama: eesmärgiks on tutvustada eri maade laule-tantse ja ilusaid rahvarõivaid, aga kõige toimuva keskmes on ikkagi inimene. Just inimlikud kontaktid on need, mis lisaks esinemistel nähtule folgipäevadele erilise väärtuse annavad.
Festivali lipu heiskasid tänavu kuldmedaliga Märjamaa gümnaasiumi lõpetanud Maris Paimre ja Johana Elmik ja veteranide EM-il kuldmedali võitnud jõutõstja Mihkel Laurits.
Tavapäraselt anti avamisel üle majamärgid, tänukiri ja 125 euro suurune preemiatšekk valla heakorrakonkursi parimatele.
Tervitussõnad ütles Gert Norell, Vara sõpruskommuuni direktor Rootsist. "1991. aastal kirjutati alla Märjamaa ja Vara sõprusleping. Olen nende aastate jooksul näinud Märjamaa arengut igas valdkonnas ja see on fantastiline. Ka meie vallas on oluliseks arenguteguriks kultuur. Nähes teie innukust selles osas, on meil teilt palju õppida. Loodan, et saame kunagi koos pidutseda," ütles Norell. Vara bugitantsijad on Märjamaa päevi juba kahel korral ilmestanud ja loodetavasti näeme sõprusvalla üht kõvemat "kaubamärki" edaspidigi.
Tutvustame külalisi
Seekord kaunistasid meie pidu sõbrad Läti sõprusvallast Madonast. Tantsurühm Labakie Gadi oli siin 2007. aastal ja meie Hopsani ning Laaberjalaga on neil tihedad kontaktid. Oma vabaõhukontserdil tantsis rühm ka "Ukuaru valssi", mille Riho Pohla möödunud aastal neile ühislaagris selgeks õpetas. See tants ei jäta eestlasi külmaks ja sai sooja vastuvõtu ka lätlaste esituses.
Tšehhi Vabariigi tantsurühm Ondrejnica sai nime kohaliku jõe järgi. 1977. aastal Stara Vesi asula koolis moodustatud tantsukollektiiv on tänaseks kasvanud sajaliikmeliseks ja sellesse kuulub viis rühma: kolm laste ja kaks täiskasvanute gruppi, kellest Eestisse tuli 40 inimest. Folkloorirühmal oli kaasas ka oma saateansambel, mille üheks pilkupüüdvamaks instrumendiks oli välimuselt klaverit meenutav, kuid pehmete pulgakestega mängitav tšembalo.
"Mitu seelikut on seljas tšehhi tüdrukul?" küsis festivali kunstiline juht Kalev Järvela publikult, kui ta külaliste rahvarõivaid tutvustas. Õige vastus oli neli, aga mõnel neiul olnud seelikuid isegi viis. Ohtrate keerutuste ajal lõid need suurte ketastena lahti ja lava oli nagu tordikarpe täis.
Ülevoolava energilisuse ja artistlikusega kostitasid pealtvaatajaid kaks rühma Venemaalt, Peterburi oblastist Volhovist. Rahvakollektiiv Raduga on tegutsenud 30 aastat, sama tiitliga Svetša 20 aastat. Saime teada, et Eestisse tulekuks valisid rajooni juhid välja oma parimad kollektiivid. Vene kombe kohaselt kingiti vastuvõtjatele soola-leiba, aga et õnne jaguks, pilluti oma kavas laiali ka vaskmünte ja viljateri.
Suurepärast mitmehäälset laulu ja jalgade osavust näitas alles eelmisel aastal tegevust alustanud Gruusia ansambel Lagusheda Svaneetiast, mis svaani keeles tähendab päästmine või lootus. Nende juhiks on vaimulik isa Georgi, kes asutas 2001. aastal kiriku juurde huvialakooli, mille 250 liiget tegelevad laulu, tantsu, käsitöö ja kunstiga.
Esimest korda välismaal viibinud Lagusheda liikmed tegid kõik tegevused avatult kaasa. Näiteks lauluklubis hakkasid nad kohe kaasa laulma ja nende eriliseks lemmikuks sai "Ütle meri, mu meri". Selle laulu kandsid nad üllatusena ette ka folgiklubis, mille eest kuulajad mõistagi soojalt tänasid. Kui lauluklubis võeti üles "Suliko", mida grusiinid tunde- ja nüansirikkalt esitasid, siis oli see hingeminevalt ilus ja ehe, mille kõrval eestlaste kaasalaulmine tundus nagu "aktsendiga". Just niisugused hetked, mis hinge puudutavad, jäävad igast folgist eriliselt meelde.
Muide, meie seekordne folk oli venekeelne, sest kõigi külalistega oli võimalik vene keeles suhelda. Vene keele õpetaja Darja Lehtsalu kinnitas meie noortele peopäevil ja kordab leheski üle: seda keelt tasub osata.
Folgiklubide isamaalised lõputantsud
Folgiklubid gümnaasiumi sööklas olid jätkuvalt rahvarohked. Külastajaid vaadates oli tore näha, et lisaks Märjamaa arvukatele taidlejatele lustis siin ka palju kohalikke inimesi. Ja eriti tore oli näha rõõmsalt samme seadmas paljusid teismelisi, kellele folgiklubi pakkunud isegi suuremat huvi kui reede õhtul keskväljakul müdistanud noorteansambel.
Folgiklubi õhtutele panid ilusa punkti tänavuse noortepeo menulood, oli see siis armas lasterühmade kavas olnud kallistamise tants või isamaalised "Eesti muld ja Eesti süda" ning "Põhjamaa", mida kõik kohalviibijad lõpuks juba kaasa tegid. Sama kordus laupäeva õhtul ka simmanil, kui bändi puhkepausi ajal tantsupeo plaat mängima pandi.
Tore lahendus oli kontserdi kavas ka see, et seekord astus peakontserdil üles Märjamaa valla lastekoor, kus tegid kaasa valla koolide lapsed ja võimalus kooriga liituda oli ka neil, kes muidu kooris ei laula. Üheks ahvatluseks oli küll käepael, mis võimaldas folgiklubisse ja peakontserdile tasuta sissepääsu, aga nii said lavakogemuse nemadki ja ehk ka laulupisiku külge.
Tõsi, tänavu olnud väga palju sahkerdamist käepaeltega, aga see sunnib korraldajaid rohkem läbi mõtlema, kuidas siin asju tõhusamalt korraldada.
Lõõtsameeste pidupäevad
Folgipeo avalöögiks oli 31. juulil juba kaheksandat korda toimunud lõõtsapäev, mida Uno Kiisma Naistevalla külas oma Jäntsi-Jaani talu õuel korraldab. Neli tundi kestnud peo lõpuks oli kohale saabunud üle paarikümne pillimehe, kellest kõik lavale ei läinudki ja olid kohal nö vaatlejatena. Asjahuvilistel jagus lugude kõrvale "erialast" juttu, seda enam, et kohal oli ka pillimeister Ivar Pärnamets.
Esimese pilli valikuks andis soovitusi kogenud muusik Olavi Kõrre. Tema sõnad leidsid kasvupinna kandlemehe Aivar Araku hinges, kes igal aastal taluõuel helimehena kohal on ja mõne loo ka kandlel mängib. Arak märkis hiljem, et tuleb ikka see Hiinas valmistatud pill ka endale osta.
Jäntsi-Jaani lõõtsapäev on väga demokraatlik kokkusaamine, kus lava on avatud nii pisut kobavatele harrastajatele kui tõelistele osavnäppudele. Lõõtsapäev on oma näo leidnud ja kasvatab endale aina järelkasvu. Nii tegi tänavu oma esimese esinemise Uno Kiisma tütar Gaidi Järviste ja taolisi näiteid on toonud iga aasta.
Ürituse käivitaja mõlgutab aga mõtteid, et tahaks lisada pille juurde, mis annaks võimaluse koosmänguks ja muudaks kõlavärvid huvitavamaks.Tuttavaid pillimehi jagub Kiismal üle Eesti, aga ta ei kipu oma üritust ülisuureks kasvatama, vaid piirdub mitmetel põhjustel kohalikuma ettevõtmisega.
Oma pillimänguoskust sai kahel päeval lihvida lõõtsamängu õpitoas, kus Enrik Visla käe all olid tunnis neli mängijat. Eelmisel aastal oli rühm suurem, aga asjaosaliste sõnul ongi väiksemas grupis parem õppida.
Koertenäituse vastu oli nagu ikka suur huvi: areenile astus üle 20 koera. Kohtunik kiitis, et näitusele toodud loomad olid sõbraliku loomuga, parajas toitumuses, mitte ületoidetud. Ta tõdes, et seekord oli palju väikesi koeri. Pildil publiku lemmikuks tunnistatud kolmekuine "bernikas" Roy oma õnneliku perenaisega.
Märjamaa iga ilmaga
Folgipäevi saatnud päike asendus enne rongkäiku vihmasajuga, aga kui päästekomando pealik Einar Klaos oli peotule üle andnud, tuletas vallavanem Eero Plamus meelde valla tunnuslauseks pakutud lausungit: Märjamaa - iga ilmaga. Peagi sadu lõppes, kontserdi alguseks oli päike väljas ja lauluväljaku esinemisplats kuiv.
Pealvaataja Mihkel jäi lõppkontserdiga nähtuga rahule ja avaldas arvamust, et kogu meie folgipeo kordaminekus on suur osa Kalev Järvelal kui kunstilisel juhil.
„Meile meeldib Märjamaa Folk, sellel on nii hea aura. Kui kodus on meil kogu aeg kiire ja vähe võimalusi oma rühmaga niisama koos istuda, siis siin saame folgiklubis seda teha ja pealekauba ka lustida," rääkis Labakie Gadi juhendaja Daiga Maderniece.
"Teil on armas väike folk," kiitis ka tšehhi rühma esindaja Yvona Voracova. "Meile meeldib teie festivali ülesehitus ja hea organiseeritus. Meil on hea meel, et just meid Venemaalt siia kutsuti, need päevad siin on puhkuse eest," ei hoidnud kiidusõnu kokku ka Volhovi esindajad.
Volhovi kultuuripalee direktor Elena Stukalkina ütles, et nende maja saab järgmisel aastal 60-aastaseks ja siinsel peol nähtu andis mitmeid ideid selle tähtpäeva korraldamiseks. Rahvakollektiivi Raduga juhendaja koreograaf Elena Artamonova kinnitas, et sai siit uusi impulsse tantsude seadmiseks. Gruusia kollektiivi esindaja isa Georgi: "Kogesin siin, kuidas te armastate oma rahvakunsti. Mulle meeldis see suhtumine. Festivalist on nii head muljed, et sõnu ei jätku." Eestimaa puhtust kiitsid nii Venemaa kui Gruusia esindajad.
Oli tunda, et kiidusõnad pole suusoojaks lausutud, vaid külalistele meie folk tõesti meeldis. Ladusa korralduse kõrval kiideti eriti klubiõhtuid, kus kõik osalejad ja huvilised kokku said, vastastikku tantse õpetasid ja ühises suures ringis südamest lustisid.
Tänavuse folgi kontsertidel oli palju tantse äsjase koolinoorte tantsupeo kavast. Suurepärane oli esinemas näha meie arvukaid laste- ja noorterühmi, mis andis kinnitust, kui tugev kandepind ja järelkasv meie rahvatantsul siinkandis on. Peakontserdil viibisid ka riigikogu liikmed Raplamaalt Aare Heinvee ja Andrus Saare. Viimane ütles oma muljeid kokku võttes, et kontsert oli tore ja Märjamaa vald peabki end tutvustama kui folklooripiirkonda.
Keskväljaku tasuta kontsertidel publikut jätkus. Üht segavat tegurit tahaks aga tagantjärele üle korrata: väikesed lapsed olid laval peaaegu et tantsijate jalus, nii et allameetrimeestel oli oht tahtmatult pihta saada. Kui suure tantsupeo proovide ajal korratakse rühmadele esimese asjana üle, et tantsuväljakult üle ei käida, siis sama asi kehtigu ka kodulaval. Kalev Järvela tegi vanemate poole delikaatse, aga väga kõneka pöördumise palvega lapsed lava servast kaugemale toimetada. Püüdkem oma uudishimulikke pisikesi siis edaspidi ohutus kauguses hoida.
Kes veel pole käinud, minge kindlasti Märjamaa rahvamaja Ly galeriisse vaatama Ehalill Halliste imekaunist väikeste vaipade näitust "Tanu all" Eesti eri piirkondade pruutidest.
Päästeameti korraldatud tuletõrjevõistlus külalistele oli meeleolukas nagu alati. Lätlased toetasid omasid lauluga, venelased skandeerisid tribüünil tormiliselt, nagu fotoltki näha. Volhovile läkski võit, järgnes Gruusia. Muide, 6. augustil oli ka Vene-Gruusia sõja aastapäev, aga folki riikide poliitilised pinged segama ei hakanud, inimlikul tasandil said kõik sõbralikult läbi, kuigi esimesel kokkusaamisel olnud venelaste ja grusiinide teatud sisepinge hoomatav.
