Veterinaar Natalja Zalite: tänapäeva loomaomanikud on informeeritumad ja tunnevad suuremat vastutust

Toimetusse on tulnud mitmeid ettepanekuid tutvustada ajakirja veergudel meie kaaslinlaste igapäevaelu ja tööd.

Need on inimesed, kes omavad aktiivset ellusuhtumist, lähenevad oma probleemidele eesmärgikindlalt ja lahendavad elu keerdkäike kvaliteetselt ning professionaalselt. Need on meie kaaskondlased, kes väärivad tunnustust ja tänu.

Esimeseks külaliseks valisime veterinaar Natalja Zalite, keda tema kliinikus ka külastasime.

Kõigepealt, suur tänu teile külla kutsumast. Sisenedes teie kliinikusse on kohe tunda hoolitsevat kätt, mis siin ehtperenaiselikult ja maitsekalt interjööri eest hoolt on kandnud. Kõik on omal kohal - nii vastuvõtu osa, ravikompleks oma vajalike instrumentidega kui ka puhkekohad neljajalgsetele patsientidele. Siit siis küsimus. Kuidas valisite veterinaari elukutse ja kas peate oma valikut õigeks?

Seda tean ma kindlalt, et veterinaaria on minu kutsumus. Juba kooli ajal tundsin tugevat tõmmet selles suunas. Lapsepõlves oli mul koer, kõige armsam kaaslane tollal ja ootamatult haigestus ta raskelt. Arsti diagnoos oli katk. «Võibolla paraneb, võibolla mitte, aga aidata me kuidagi ei saa...». Just sel momendil tundsin, et saabunud oli tõehetk. Mind haaras täielik abituse tunne ja elukutse valikul ei olnud enam kahtlust. Elu näitas, et minu tollane otsus oli pöördumatu.

Töö meeldib mulle ja ma olen sellest haaratud. Mis puutub minu oskustesse, siis sellele peavad hinnangu andma minu hoolealuste omanikud.

Esitame küsimuse nii: kuidas seletada mõistet - professionaalne töössesuhtumine?

Eelkõige on see vastutus oma tehtud töö eest ja selle perfektne teostus. Tähtis on jõuda äratundmiseni, et sa ise kujundad oma erialase maailma, oled üdini asja sees. See aga eeldab pidevat õppimist, uute teadmiste omandamist. Tuleb täiel määral rakendada oma võimeid ja intuitsiooni.

Kuidas peaks ühildama haigele loomale kaasatundmise ning samal ajal kindla käe ning otsustusvõime operatsioonide läbiviimisel?

Siin on just kõik selge. Kõige tähtsam on keskendumine. Põhimõtteks on arusaam, et tuleb paratamatult põhjustada kannatusi selle nimel, et oma patsient päästa. Kahjuks tuleb mul üsna tihti kokku puutuda haiguste ja traumadega, mille puhul looma elu päästa ei õnnestu.

Erialalt olen ma veterinaar-traumatoloog ja mind on õpetatud loogiliselt mõtlema, seega emotsioonivabalt tegutsema. Mul on olnud suurepärased õpetajad, keda teiste kolleegidega tihtilugu meenutame. Olid nad ju tõelised asjatundjad ja nende hindamatud kogemused on mind minu töös alati saatnud. Olen lõpetanud Leningradi Veterinaaria Instituudi, mille praegune nimetus on Sankt-Peterburi Veterinaaria Akadeemia.

Mis kuulub teie ülesannete hulka ja milliseid suundi oma töös peate prioriteetseteks.

Töö koosneb vaktsineerimistest, konsultatsioonidest, haiguste profülaktikast, ravist ning kirurgilistest operatsioonidest. Kõik need suunad on omavahel tihedalt seotud ja moodustavad ühtse terviku. Näiteks kui ravid haiget looma, tuleb samaaegselt juhendada tema omanikku sellistes küsimustes nagu hooldamine, toitmine, käitumise iseärasused ja ka ravimite kasutamine.

Arutame looma omanikuga koos probleeme, näiteks toitmise osas - kuidas valida õiget ratsiooni, hoida kinni söögikordadest, kas määrata dieet, millised on haiguse võimalikud retsidiivid ja kui pikalt kestab ravi. Kõigest lühidalt rääkida pole võimalik, teema on väga lai. Ühte võin aga kindlalt väita. Pean oma töös tähtsaimaks suunaks vaktsineerimist ning kõikvõimalike haiguste ennetamist. On ju Maardu linn koos Muuga ja Jõelähtmega üheaegselt nii metsa- kui tööstuspiirkond. Nii leiavadki siin aset haiguspuhangud nii parasiitidega kui ka mürgiste kemikaalidega kokkupuudetest. Selle tulemusel on kannataja pooleks ikka koduloomad.

Siinkohal kasutangi juhust ja kutsun teie väljaande kaudu kõiki koera- ja kassiomanikke tasuta marutaudi vastasele vaktsineerimisele (tasuda tuleb vaid visiidi eest). Mõni aasta tagasi juhtus minu praktikas väga tõsine lugu seoses marutaudiga. Õnneks lõppes see juhtum nii peremehele kui ka tema koerale hästi, aga kui palju vaeva ja aega kõik võttis... Sündmused arenesid järgmiselt: ühes eramu hoovis oli suure koera aedikusse sattunud ilmsete marutaudi tunnustega rebane. Läks muidugi purelemiseks ja majavalvur saigi üliohtliku nakkuse. Koheselt saatis tervishoiuministeerium välja käsu kõikide koerte likvideerimiseks selles asulas.

Kuid meie, loomatohtrid leidsime, nagu hiljem selgus, parema lahenduse - tegime iga 3 nädala tagant topeltannustega kaitsesüstimisi ja varsti ilmnesid ka resultaadid. Kõnealune eramukrunt ümbritseti hoiatuslintidega, nii et keegi võõras sinna mitu kuud ei pääsenud. Nakatunud koera raviti pool aastat.
Koeraomanik ja tema pere liikmed said samuti poole aasta vältel Tallinnas regulaarselt kaitsesüstimisi. Siinjuures tuleb au anda koera peremehele, kes õigeaegselt metsaelanikku märkas ja talus kannatlikult kõiki sellest tekkinud ebamugavusi. Tulid nii trahvid ja muudki rahalised kulutused, mis raviga seotud.
Antud näitest on järeldus ühene - loomad tuleb õigeaegselt vaktsineerida.

Te töötate juba pikemat aega loomaarstina. Kas loomade peremehed enne ja nüüd on erinevad? Kas on ka märgata psühholoogilisi erinevusi ja muutusi suheteahelas lemmikloom - omanik - veterinaar?

Põhimõtteliselt põevad ju koduloomad ikka samu haigusi, kuid tänapäeva inimesed on palju informeeritumad ja tunnevad ka suuremat vastutust oma lemmikute ees. Kuid ikkagi pööratakse liialt vähe tähelepanu lemmikloomade haiguste ennetamisele.
Suhtlus on muutunud aktiivsemaks, kuid tekkinud on ka rida uusi küsimusi. Ilmuvad uued koera- ja kassitõud, organiseeritakse innukalt kõikvõimalikke näitusi, kardinaalselt on muutunud toidulaud jne.

Praegu jälgin huviga uut tendentsi. Meie juurde konsultatsioonile on hakanud tulema noored pered, kes küsivad nõu lemmikloomade pidamise ja hooldamise kohta. Sageli kerkivad küsimused koera- või kassitõu valikus. Noored inimesed rajavad oma perekonda ja majja võetakse lemmikloom. Kuid siin on üks probleem. Kui pereelu ei laabu, mida juhtub paraku üsna tihti, või ei arvestata suurenenud koormusega, kuhu siis panna koduloom?

Kuidas maandate kogunenud pingeid ja mil viisil taastate jõudu, et taas täiel määral oma ametile pühenduda?

Siin tabasite märki. Just nimelt maandan pingeid: lähen maale ja tegutsen oma aias. Nokitsedes seal kõikvõimalike juurviljade ning lillede kallal, tunnen selgelt kuidas ebameeldivused taanduvad.
Lõõgastuda aitab mind eelkõige perekond - abikaasa, tütred ning neli kassi. Hindan kõrgelt just meie peresisest üksteisemõistmist.
Vabadel hetkedel meeldib mulle tikkida, kududa ning maalida. Loen huvitavat kirjandust, näiteks aroomiteraapia, kalliskivide või astroloogia kohta. On ka tulevikuplaan, millele kogu jõud ja energia suunata. See on uue ja igati kaasaegse loomakliiniku rajamine.

Tänan Teid vestluse eest.

Suur tänu teilegi. Soovitus lugejatele - hoidke oma lemmikuid ning olge nende siira kiindumuse ja ustavuse vääriline!