Hulkumas käimine võib muutuda kombeks ning oma rännakutel satuvad koerad tihti liiklusõnnetustesse või lähevad kaduma.

Igal juhul jäävad omaniku kanda nii arved saadud traumade lappimise eest kui ümbruskonna inimeste pahameel hulkuva koera pärast.

Liikvel on palju müüte isaste koerte kohta, mis tihti ei vasta tõele:

  • Poeg ei paarita oma ema või isa ei paarita tütart. Sigimisikka jõudes on koerad valmis paarituma iga indleva emasega hoolimata nende sugulusest.
  • Pärast kastreerimist muutub loom kurjaks. Pigem muutuvad loomad pärast operatsiooni leebemaks ning väheneb agressiivsus teiste koerte vastu. Üldiselt operatsioon ei muuda looma iseloomu. Need käitumisvead, mis olid enne, ei muutu operatsioonijärgselt.
  • Pärast kastreerimist läheb loom paksuks ja laisaks. Vastab osaliselt tõele, sest energiavajadus väheneb, kuid isu pigem kasvab ning sama toidukoguse andmisel muutub loom tüsedaks. Omaniku ülesandeks on valida oma loomale sobiv toit ja kogus.
  • Esmakordselt paaritanud isane koer muutub rahulikumaks. Tegelikult hakkab korra paarituses osalenud koer aktiivselt otsima uusi indlevaid emaseid koeri. Samuti võidakse proovile panna peremehe karjajuhi staatus.
  • Isane koer paaritab patju, mänguasju, inimese jalgu, sest ta tahab emast paaritada. Selline käitumine on häiriv ja piinlikkust tekitav. Tegemist on hüperseksuaalse koeraga, kes näitab sellisel moel oma dominantsust. Kui lasta sellisel koeral emast paaritada, ei muuda see koera käitumist, vaid pigem süvendab.
  • Isane koer peab saama pulmas käia, sest siis on ta „isasem" ja valvab paremini oma territooriumi. Kahjuks muutub üle aia hüppamine rumalaks kombeks, mida ei lahenda ka kastreerimine. Territooriumi valvamist selline käitumine ei paranda.
  • 4-5-kuune isane kutsikas ei ole veel suguküps. Iga koer areneb erinevalt ning tihti on selles vanuses koer võimeline paaritama emast.

Isaste koerte mure lahendamiseks on mitu võimalust

Esimene ja enim levinud variant on välja kannatada isase koera käitumine emaste koerte jooksuaegadel.

Teine võimalus on keemiline kastreerimine, kus koera naha alla paigaldatakse hormoonimplantaat. Toime algab kahekolme nädala jooksul pärast paigaldamist ja kestab kuus kuud. Implantaadi toimel kaob koeral täielikult sugutung. Keemiline kastreerimine on koerale ohutu. Selle meetodi puuduseks on lühiajaline toime ja kõrge hind. See meetod on sobiv ajutise lahendusena näiteks aretusisastele.

Kolmas võimalus on koera kastreerimine. Kastreerimise korral eemaldatakse koera munandid. Seemneväätide läbilõikamist munandeid eemaldamata ei tehta. Kastreerimine toimub anesteesias. Operatsioonile peab koer tulema söömata. Koera kastreerimine võtab aega 30-40 minutit ja operatsioonist toibumiseks kulub keskmiselt kolm-neli tundi. Koerte haavale pannakse nahasisene õmblus ja niite eemaldada ei ole vaja.

Pärast kastreerimist taanduvad munandikotid ajapikku ise. Pärast operatsiooni antakse loomale valuvaigistit ja antibiootikumi ning haava kaitsmiseks võiks koer kanda kraed. Kliinikust koju lubatakse operatsioonist toibunud loom.

Kastreerimise tagajärjena omastab koer paremini toitu ning võib muutuda ülekaaluliseks. Kehakaalu suurenemist saab vältida normeeritud toitmisega. Kaalu suurenemist tuleb kindlasti vältida, kuna sellega kaasneb oht suhkruhaiguse, südamehaiguste ja artriidi tekkeks.

Vanematel isastel koertel esineb väga sageli eesnäärme healoomulist suurenemist, milles võivad halvimal juhul tekkida suured mädakolded. Kastreerimisega välditakse igasuguseid eesnäärmeprobleeme, v.a kasvajaid.