Saime eelmisel kevadel teada, et saame osaleda Newcastle'is festivalil InterTWINed 2012, mis on alguse saanud aastaid tagasi Saksamaal, kus Ida- ja Lääne- Saksa kahe linna koolid näitealast koostööd tegema hakkasid. Kuna idee oli hea, liitus sellega veel rida näitetruppe Poolast, Iirimaalt ja Inglismaalt. Iga kahe aasta tagant toimuvat festivali korraldatakse erinevates kohtades üle Euroopa. Seekord, aastal 2012 pidi see toimuma Inglismaal Newcastle'is, osavõtvaid truppe 8, esindatud 7 erinevat riiki: Itaalia, Saksamaa, Suurbritannia, Norra, Iirimaa, Poola ja Eesti.

Enne veel, kui meid festivali programmi lisati, käis Newcastle'i-poolne peakorraldaja meiega Viimsis kohtumas, vaatamaks meie etendust ja rääkimaks korraldusest. Esitasime näidendi "Oluline on otsustamine ehk Mitte ainult "Libahundist"", mis osutus stiililt selliseks, et meie osalemine kiideti heaks.

Festivali toimumisaeg oli 11.-18. märts. Ettevalmistusi tuli selleks teha palju. Lisaks reisi organiseerimisele pidime esituskõlbulikuks saama ka lavastuse, mida teistele näidata. Mõtlesime kohe alguses, et juhul, kui meil tõesti mingeid mõtteid uueks näidendiks ei tule, saame esitada ka vana. Läks aga suisa vastupidi - ideid oli nii palju, et teemast kombineerus kaks lavastust.

Ühega käisime Jõgeval Betti Alverile pühendatud luulefestivalil "Tuulelapsed" ja teine sai esietenduskõlbulikuks kaks päeva enne suurt reisi. Teekonda alustasime Tallinna lennujaamast, lendasime Easyjetiga Londonisse. Usun, et selle reisi ühed kõige meeliülendavamad emotsioonid pärinevad just sealt: rütmietendus STOMP, ilus kevadine ilm, pargi- ja linnajalutuskäigud, hostel kesklinnas ja kümneid võimalusi vaba aega veeta.

Hanna-Stina: Londonis vaatasime kõik "kohustuslikud" vaatamisväärsused üle: Big Ben, Westminster Abbey, Buckinghami palee, Hyde Park. Noh, nii palju, kui ühe päevaga jõudis. Pilte jõudsime muidugi väga palju teha.

Greta Liisa: See oli mu kolmas kord Inglismaal. Naljakas, aga kõik oli ikkagi uus ja huvitav. Hoopis teistmoodi oli ööbida backpackerite hostelis, mis on täidetud noortega erinevatest maailmanurkadest. Samuti oli uskumatult mõnus käia sõpradega Londoni tänavatel ja lihtsalt nautida meile usaldatud vabadust. Viimasel Londoni õhtul käisime teatris STOMPi vaatamas. See oli minu üks võimsamaid teatrikogemusi. Rütmid olid uskumatult nakatavad ja nendega käis käsikäes ka mõnus huumor.

Kaisa: STOMP oli tõesti lihtsalt vapustav, mul ei olnud selle jaoks mingeid erilisi ootusi ja ei olnud väga ekstaasis selle vaatamamineku üle, kuid kui see läbi sai, oli keha energiat täis ja... jah, vapustav oli lihtsalt.

Oliver: London ületas kõiki minu ootusi. Eriti lahe oli õhtupimeduses tuledest valgustatud linn, kui jõe ääres käisime.

Elis: Kohe, kui lennuki pealt maha tulime, oli nii hea tunne, et lund ei olnud ja muru oli igal pool roheline. Parkides olid oravad ja linnud, nii mõnus oli lihtsalt jalutada.

Kristin: Kirsiks tordil olid inimesed, kes tänaval kõndisid, sest võrreldes Eestiga ei näe sa kunagi niivõrd isikupäraseid, stiilseid ja huvitavaid isendeid korraga ühes kohas. Oleksin tahtnud aja seisma panna ja neid kõiki lähemalt uurida, aga kahjuks või õnneks ei ole sellised asjad võimalikud.

* * *

Londoniga ühel pool, võtsime suuna Newcastle'i poole, alustuseks varahommikune jalutuskäik Piccadilly hostelist Kings Crossi raudteejaama.


EKSPERIMENDI Inglismaa-reisi grupipilt

Otsisime ka Harry Potteri filmidest tuntud platvormi, aga see oli paraku remondis (võibolla üritavad paljud pagasiga läbi seina joosta?).

Neli tundi rongisõitu möödus kiirelt. Kõigepealt vaadati möödalibisevat maastikku. Ka oldi elevuses eesootava pärast, aga siiski üritasime emotsioone püüda oma blogi trükkides ja harjutada Greta ning Rauliga nende ingliskeelset stseeni.

Newcastle'is võtsid meid vastu jätkuvalt ilus ilm ja Thomas Freeth, korraldusmeeskonna liige. Koos liikusime Royal Theatre'sse infotunnile. Seal ei kuulnud me sugugi seda, mida oleks tahtnud. Nimelt selgus, et meie trupil polegi peresid ja ööbida tuleb teatri grimmiruumis põrandal. Algne hämmeldus oli seda suurem, sest ei mainitud, et keegi teine veel säärases seisus oleks. Siiski, mida aeg õhtupoole, imbus ka informatsiooni - peredesse olevat saadud majutada vaid mõned trupid. Selgusetus jäigi see, miks ootasid nad viimase hetkeni (lootus?), et sellist uudist teatada.

Sellisest infost tekkinud mõtteid ei lastud aga kaua mõlgutada, meid suunati linna uudistama. Seda enam oli nukker saabuda oma asjade juurde tagasi, kusjuures korraldajad polnud suutnud esialgu ka vajalikku hulka matte, tekke ja patju muretseda.

Aga me pidasime tekkinud meelehärmile suhteliselt vapralt vastu ja järgmistel päevadel käisime ikka järjekindlalt peale, et vähemalt ööbimistingimused vastuvõetavad oleks.

Raul: Inglaste ja paljude teiste rahvuste jaoks on vist normaalne, et kui midagi lubatakse, siis tuleb nendest lubadustest vähemalt pool maha võtta. Eestlane ootab seda, mida talle konkreetselt lubatakse.

Korralduse kohta poleks mingit nurinat, kui meile oleks lihtsalt reaalset olukorda selgitatud. Tüütu oli pidev ootamine, juba päevakavva olid pikad pausid sisse arvestatud.

Ott: Peredes oleks muidugi kõige lahedam olnud, kuid viimastel päevadel polnud põrandal eriti viga midagi, kõik olid koos ja see oli lõbus. Pealegi sõbrunesime allkorruse sakslastega.

Greta: Kuigi korralduses oli tugevaid puudujääke, jään ma siiski seda festivali oma nostalgilisel moel igatsema ja hinge jäi hea mälestus.

Festivalist endast

Festivali avamine toimus ebatraditsiooniliselt. Vähemalt meie jaoks küll. Kui meenutasime ka sügisel Limbažis toimunud festivali, panime piduliku poole puudumise lätlaste asjatundmatuse arvele, aga kui sama toimus ka Newcastle InterTWINed festivali avamisel, tundub, et nii vist ongi. Kõige suurem erinevus on see, et kui Eestis midagi säärast toimuks, oleks programm kõik läbimõeldud-lavastatud-seatud.

Avamistseremoonia tähendas aga seda, et linnapea pidas kolmeleheküljelise kõne, mille ta maha luges, ja korraldajad ütlesid: "Welcome to Newcastle!" Kuna selleks hetkeks oli meid korraldusliku poole olematus kõvasti šokeerinud, otsustasime keskenduda positiivsele, lastes kogu negatiivse endast lihtsalt mööda voolata. Sest inimesed, nemad olid meie ümber väga vahvad.

Truppide juhendajad, kes sõbralikult õlale patsutasid, edu soovisid ja kallistasid, tundes huvi, kuidas meil, uustulnukatel, läheb. Teiste truppide noored, vahetud ja aktiivsed suhtlejad, kelle eeskujul meiegi vabadel tüütutel ootamispausidel üheskoos mänge mängisime. Ja muidugi etendused, mida igal õhtul ja hommikul ärveuses oodati.

Vahepealne aeg oli sisustatud tagasiside, söögipauside ja töötubadega. Viimaseid viisid läbi erineva teatrikogemusega inimesed. Kõik trupid olid jaotatud umbes 25-inimeselisteks gruppideks. Niimoodi istuti koos pärast etendust tagasisidet andes ja ka juhendajatega workshoppides töötades.

Nora: Minu töötuba viis läbi Itaaliast pärit Stefano. Mulle meeldis väga, tegelesime terve nädala karakteri ülesehitamisega.

Kohtusime uute inimestega ja väga huvitav oli tunda teisi kultuure, arvamusi ja mõtteid enda ümber. Muidu oli Stefanol väga huvitav lähenemine lõpuetendusele. Haarasime publiku sisse ja tegime etendusest mängu.

Greta: Mina olin rühmas, keda juhendas Marcel. Töötuba oli tõesti väga huvitav ja ma tunnen, et õppisin palju väga lühikese aja jooksul. Iga töötoa alguses võtsime me kõik oma "konteinerid", nagu me neid kutsusime, ja sulgesime oma hääled nendesse. Tegime erinevaid harjutusi ja improstseene, ilma et keegi midagi räägiks. Võis küll naerda, nutta, karjuda, häälitseda, aga Marceli eesmärk oli lõigata ära parema ajupoolkera pidev töötamine keele ja loogika alal.

Keskendusime vasakule ajupoolkerale, mis on kujutlusvõime ja fantaasiaga seotud. See oli uskumatu kogemus ja ma olen õnnelik, et just tema töötuppa sattusin.

Eliis: Minu töötuba viis läbi Tim. Ta sai olla meiega kaks päeva ja ülejäänud päevad asendas meid teine näitleja. Olen väga rahul meie näidendiga ja muidugi ka juhendajatega, sain rääkida inglise keelt ja leidsin uusi sõpru. Töötoad olid lahedad.

Gertrud: Minu töötuba juhendas Donna. See oli päris põnev - me mängisime erinevaid mänge ja saime suhelda teistega. Vahepeal olid meil asendajad. Nädala lõpuks tegime veel näidendi, mis põhines sõnal divide. Sain sealt endale uusi sõpru ja kogemusi.

Etendused

Eks muidugi oli üks küsimusi ka see, kui tasemel ise oleme, sest pooled truppidest olid näitestuudiod. Esinesime õnneks kohe esimese päeva õhtul - võimalikult vähe pabistamist, kuigi enne lavaleminekut oli nii mõnelgi närv nii sees, et süda läks pahaks. Etenduste toimumine oli planeeritud nii, et üks esinemine hommikul ja teine õhtul, tagasisidet andsid osalejad gruppides, kuhu töötubade tegemiseks oli jagatud. Pärast igat etendust toimus arutelu, vastamaks etteantud küsimustele: mis meeldis ja mida sellest õpiti, kommentaarid kostüümi, kujunduse, vahendite kohta, arusaamine teemast ja mõttest.

Kuigi esinesime oma emakeeles (peale selle ühe stseeni), saadi kõigest aru ja üleüldine arvamus meie esitusest oli väga hea. Enim ovatsioone pälvis muidugi ingliskeelne stseen, kuid vaimustuses oldi muustki, eriti stiilist.

Teiste riikide etendustest meeldisid enim Iirimaa ja Norra näidendid. Üldiselt aga polnud pabistamiseks põhjust, olime teistega võrdväärsed küll. Mis lavastuste puhul silma jäi, oli see, et stseenide üleminekuid praktiliselt polnud, kasutati lihtsalt lava-pimedaks-tehnikat.

Viimasel õhtul lõputseremoonia ajal esitasid kõik trupid oma paroodiaetendusi vastavalt sellele, millise trupi nad alguses loosiga said. Nalja jagus väga palju. Kõikide vaieldamatud lemmikud olid britid. Nende huumoris lihtsalt on see "miski".

Taavi: Briti huumor on lausa uskumatult võimas. Nad võtsid publikult viimase jõuraasu oma naljadega ja kõik aplodeerisid püstijalu.

Joosep: Jagan Taavi arvamust. Nad olid oma paroodiaga tabanud just seda, mida vaja. Geniaalne.

Lisanna: Mulle meeldis väga Norra etendus. See rääkis supervõimetega teismelistest. Nende etenduse juures meeldis mulle see, et algus oli pooleldi ekraanil filmina. Reis kestis kokku üheksa päeva ja kuigi juhtumisi oli igasuguseid, oli kahju lahkuda. Väsimus andis küll tunda, aga festivalimelu on midagi sellist, mida igatsema jäädakse.

Pia Kai: Minu arvates oli see Eksperimendile suure tähendusega reis, sest me saime esineda nii suure rahva ees ning vähemalt mul ei ole enam hirmu Eestis esineda. Ka saime sealt uusi tuttavaid ja huvitava ning arendava kogemuse näitlemise alal.

Harjumaa kooliteatrite festival

Siiski ei läinud kaua, kõigest paar nädalat, kui algas sellekevadine festival Eestis - traditsiooniline kooliteatrite mõõduvõtt Harjumaal Jüris. Kahe väga pika päeva jooksul esitati kokku pea 30 lavastust. Žüriil, mille kooseisu kuulusid Jüri kooliteatri asutaja Irene Pukk, Harrastusteatrite Liidu esimees Kristiina Oomer ja Jüri kooliteatri vilistlane Kaire Tamm, oli vaatamist-otsustamist küllaga.

Viimsi Koolist võttis igas vanuseastmes osa üks trupp: algklassid - parim muusikaline kujundus "Vintsel vantsel vanaema" (juhendajad Elle Toper, Age Toomsalu, Maido Saar); põhikool - näitering EKSPERIMENT "Ilus hetk, oh viibi veel..." (juhendaja Külli Täht), Grand Prix, parim kostüüm, parim meeskõrvalosa Taavi Pleiats. Lavastus esindas Harjumaad vabariiklikul kooliteatrite festivalil Kuusalus; gümnaasium - näitering K.O.K.K. "Anna" juhendaja Merli Kesküla - II laureaat, parim meeskõrvalosa Daniil Merkuriev, parim naiskõrvalosa Kairi Luik.

Põhikooli ja gümnaasiumi etendusi on võimalik näha 16. mail Viimsi Kooli teatriõhtul suure kooli aulas algusajaga 18.30. 19. mail Muuseumiööl Rannarahva Muuseumi programmis "Ilus hetk, oh viibi veel..." ja gümnaasiumitrupi luulepõimik lauludega.

Täname oma kooli, valda, vanemaid, sõpru-tuttavaid, kes on meid toetanud ja aidanud kaasa elada!

Toimetuselt: Vabariiklikult kooliteatrite festivalilt toodi samuti preemiad: parim lavastaja - Külli Täht; etenduse eripreemia; näitlejapreemia - Alex Paul Pukk.