Viira kool: 1. septembri rabamatkast on traditsioon saamas
Meie koolis on juba kord nii, et hetkega võib muutuda kõik. Kui oleme saanud mingi grupi noori inimesi enamvähem järje peale, siis tuleb kusagilt üks keegi ja kui see keegi juhtub olema liidritüüp, on kogu meie senine õnnestumine pea peale pööratud. Laste arvu on kooli alguses väga keeruline prognoosida, sest erinevad instantsid on samuti suvel puhkusel ja kui tööd alustavad, tulevad otsused laste kohta liialt hilja, kool juba selle aja peale käib. Kahjuks ka üks osa lapsevanemaid ärkab alles septembris, kui omavalitsus on neile meelde tuletanud lapse olemasolu, et kusagile peab tõepoolest vist oma lapse kooli panema ja nii ongi segadust veel terve kuu. Tean täpselt, et tänasel päeval on Eestis lapsi, kes ei ole veel kusagile kooli jõudnud. Selline tilkumine käib terve aasta ja kõigis õpilaskoduga koolides. Meie õpilaskodu on peaaegu täis, 2 last mahub veel, siis on kõik voodid oma magajad leidnud. Ja ongi otsustamise koht, mis edasi? Kui me seda rida edasi ajame, siis tuleb õpilaskodu kohti juurde leida. Lapsi, kes vajavad sedasorti teenust, tundub Eestimaal paraku aina juurde tulevat.
1. septembril oli aktus nagu ikka koolides kombeks. Meil oli kaetud rikkalik laud ja nii me siis arutlesime täis suuga oma aastaplaanide ja ootuste üle. Sel aastal ei tulnud Viira Kooli esimesse klassi kahjuks mitte kedagi, päris ilma esimese klassita me aga pole, sest üks laps jäi klassi kordama ja arvestades, et õpilaskodu laste vanus aina nooreneb, siis mine tea, millega aasta lõpeb?
Peale kosutavat söömaaega tegime matka rabas ja tundub, et sellestki ettevõtmisest on traditsioon saamas. Ilm oli ilus ja raba oli ilus ja uued lapsed, kes on tulnud siia kokku erinevatest Eesti nurkadest, said oma silmga näha raba nii lähedalt. Julgemad käisid laukas ujumas, ebajulged sõid seni hirmunud silmadega jõhvikaid.
Ja oligi algus tehtud.
Kohe esimesel nädalavahetusel toimus Pärnus Jaansoni kahe silla jooks, millest ka Viira Kooli õpetajad osa võtsid. Imeilusa ilmaga 9 km võimete kohases stiilis läbida oli puhas rõõm. Mina sattusin sinna esimest korda ja pärast üritust arvan, et satun sinna veel. Väga mõnus, soovitan kõigile! Kahjuks kattus jooks Terve Tori jalgrattamatkaga, mida seekord juhtis meie öökasvataja Lembit Link, aga no igale poole kõik ei jõua.
Pärast seda, kui meie õpilaskodusse tulid kaks uut last, juhtus kohe nende osalusel paar inetumat intsidenti Jõesuu poe juures. Tahakski julgustada kõiki täiskasvanuid, et kui te ikkagi märkate, et midagi on kusagil laste käitumises valesti, kas nad siis lõhuvad midagi või ropendavad valjult või korraldvad miskit muud jama, siis olge julged ja minge tehke neile märkus või teatage kuhu vaja! Sekkumise puhul peab muidugi arvestama, et sind võidakse solvata, aga kui me ei sekku kohe, võivad hiljem tagajärjed hullemad olla. Kellelegi meist ei meeldi lõhutud bussijaamad, ümber lükatud prügikastid, puruks löödud aknad... Aga kui me pilgu ära pöörame, siis saab seltskond ainult hoogu juurde ja toimetab üha jõudsamalt edasi. Oleme hoolivamad meie ümber toimuva suhtes ka siis, kui see otse meid ei puuduta, sest märkamata jätmine võib ühel hetkel meile väga valusalt tagasi tulla.
Kilingi-Nõmmes olid jalgpallivõistlused, kus Viira Kooli võistkond osales vapralt teiste hulgas. Dramaatikat oli seal olnud kimpude kaupa, nii pisaraid kui rõõmu nagu ikka ühes jalgpallis. Tähtis oli see, et poisid olid õnnelikena tagasi, õpetaja jäi ka alles ja mida sa hing ühelt mõõduvõtmiselt muud ikka tahad. Jäi küll võistkond vist kümnendaks, aga mis tähtsust see omab, kui silm särab. Aitäh meie õpetaja "Kehalisele", et võttis vaevaks osaleda!
Endise hooga sooviks jätkata õpetajate igakuist väljasõitude traditsiooni. Sel kuul oli neid kohe lausa kaks. Kooliaastat alustasime jälle õpetaja Kehalise juures aias, tegelikult Anneli on tema päris nimi. Lius on ta perega soetanud imeilusa mereäärse krundi ning sinna peale kena maja ehitanud. Eksitavad jutud meedias õpetajate väikese palga kohta said nüüd samuti kummutatud. Seal me siis muru tallamas käisimegi. Lahke pererahvas, ilus ilm, maitsev toit...mis nii elul viga.
Kuu keskel külastasime Tartus ajaloolist "Püssirohukeldrit" , kus esines täiesti juhuslikult ansambel Lehmakommionud. Loodetavasti need, kes käisid, jäid rahule.
Vaikselt on tööd alustanud kokaring ja käsitööring, ka pilli mängime juba jõudumööda ning kooli algusega seotud valud hakkavad üle minema.
Septembris sedasi, järgmisel kuul on oodata erinevaid ettevõtmisi ja siis tutvustame teile ka meie kooli uut rahvast lähemalt, aga eks oktoobrikuu lehest loete juba ise.
Ilusat sügist!
