Viira kool: õpilaste ränne on saanud justkui hoogu juurde
Minu lühikese kogemuse juures ei ole telefon nii sageli küll helisenud. Küsitakse üle Eesti, et mis ja kuidas meil õpilaskodus kohtadega olukord on? Nii mõnigi poiss või tüdruk on hädas kooli leidmisega. See kõlab küll uskumatult, aga ma vist kirjutan juba kolmas kuu järjest, et Eestis on endiselt kooliealisi lapsi, kes ei ole sel aastal veel kooli jõudnud. Ootan huviga detsembri lehe ilmumist, et sealt siis lugeda, kas heietan ikka sama juttu? Neid, kes enam ammu pole kooli jõudnud, neid on meie majaski, aga nemad vähemalt alguses nuusutasid vana koolimaja tuttavaid lõhnu, kuid jah, imestama ajavad rohkem need, kes veel ei ole leidnud sobivat paika. Valik on ikka nii suur, et võib olla tõesti on kõrgetel haridusjuhtidel õigus, et koolivõrku tuleb koomale tõmmata, lapsed ja lapsevanemad ei suuda lihtsalt poole aasta jooksul nii paljude koolide hulgast endile sobivat valida.
Sel aastal proovisime pisut teisi läheneda lastele, loomulikult hoolsasti meeles pidades, et suured inimesed ja õpetajad lastele üldse eriti läheneda ei tohi. Aga püüdsime paremaid õpilasi premeerida neile meeldiva asjaga. Küsitlus viis üllatava tulemuseni, lapsed ei soovinudki minna Hüpassaarde Mart Saare majamuuseumisse, vaid hoopiski Pärnusse veeparki. No vaat ja siis saidki minna, kuna kooli fotoaparaat vett eriti ei kannata, siis sellest pilte pole, aga kõik te olete Pärnut näinud ja lapsi samuti, seega ega pildi peal midagi väga uut poleks olnudki vaadata.
Traditsiooniline sügispidu toimus. Müts ja isegi juuksed on osaliselt maha võetud õpetajate ees, kes suudavad nende väheste laste hulgast välja meelitada ühe ilusa kontserdi. Paraku ei võta vanemad lapsed enam vähemalt meie majas pea millestki osa, sest kõik on nii nõme ja mõttetu ja lausa oksendamiseni vastik. Seevastu väiksematel on sära silmas, show käib. Tänud teile, Helene, Rita ja Merike!
Mis siis veel, no õppimine on stabiilselt lapsi segamas, aga sellest pole pääsu, nii on ja jääb. Meie asi on selgitada, miks kõik on vajalik ja nende asi on vastu vaielda, aga karavan liigub vaatamata lõukoertele vaikselt edasi. Kui aasta alguses ei olnud meil veel neljandat klassi, siis kaks nädalat tagasi tekkis meile kaks neljanda klassi last. Kui nii jätkame, tuleb märtsis paralleelklass avada. Muutlik on tõesti seltskond. Kes tuleb, kes läheb, kes püsib kuu, kes ei ilmu kuu, keda otsib politsei, keda arst, keda otsib ema, vahel ema otsib isa... ja elu muudkui veereb.
Õpetajad käisid oma igakuist kultuuriretke korraldamas, mis viis seekord Pärnu teatri etendust vaatama Türile.
Õppenõustamiskeskusega oleme tihedatesse sidemetesse astunud ja eelarve koostamine käib ning selline vist ongi üks argipäev koolis. Kord tülitseme ühtedega ja siis jälle lepime ära kahtedega ja vaatame, kuidas paremini omi asju korraldada.
Kõik vist selleks korraks. Maa võiks juba valgemaks minna, kas sama valgeks kui kaks viimast aastat, on ise küsimus, aga miski võiks asendada udu ja halluse õues.
