Viivi Kesküla - kutsumusega apteeker
Kuigi Viivi nimi ei ole rahvastikuregistri järgi kirjas Kaiu vallas, annab lugematu arv bussis veedetud tunde Viivile mitteametlikult kõik õigused, et pidada teda Kaiu valla inimeseks.
Loomulikult, ainult pikkade bussisõitudega keegi omainimese staatust välja ei teeni, selleks on vaja, et kohalikud "külalise" omaks võtaksid. Ja kaiulased on Viivi omaks võtnud. Veelgi rohkem - nad usaldavad teda. Sellele on kindlasti kaasa aidanud Viivi alati optimistlik ning elujaatav suhtumine ja ka tema aastakümnete pikkune töökogemus apteekrina. Viivit on apteekri amet paelunud juba lapsena, kui tema mängukaaslasteks olid kaksikud, kelle ema oli apteeker Leili Rosenberg. "Mäletan, et lõikasin ükskord mängides näppu. Ema ei olnud kodus, ta oli kolhoosis tööl. Jooksin siis apteegiproua juurde. Veri tilkus põrandale ja mul oli selle pärast nii häbi, et ma ei julenud isegi nutta. Aga tema oli nii lahke ja lohutas armsa häälega, et pole midagi, läheb mööda. Mul on siiani meeles tema kleit ja kollane lahus, mida ta mulle haava peale pani," meenutab Viivi. Ta tõdeb, et tõenäoliselt andis lapsepõlves saadud meeldiv kokkupuude apteegitööga määrava tõuke elukutsevalikuks. Kes on Viiviga kokku puutunud, võib kinnitada, et ta on võtnud oma ametisse üle ka lapsepõlves sügava mulje jätnud apteekriproua hooliva ja sõbraliku suhtumise abivajajasse.
Viivi tegelik ametinimetus on farmatseut ja tema esimene töökoht oli Rapla apteek, kus teda võib siiani laupäeviti leti taga kohata. Kaiu suundus ta tööle 1994. aastal. Tol ajal asus Kaiu apteek hooldekodu ruumides, kust hiljem kolis üle lasteaiaga samasse majja, kus on ka perearstipunkt.
Viivi ütleb, et koostöö kohapeal töötanud perearstide ja -õdedega on olnud väga hea. Eriti sooja sõnaga meenutab ta Kaiu legendaarset perearsti Malle Mäeotsa ja pereõde Anneli Mäeotsa. Apteekri sõnul olid vanasti arst ja apteeker need, kelle tarkust hinnati, nüüd pöördutakse aina rohkem vastuste saamiseks interneti ja terviseajakirjade poole. Hea apteekri nõuannete hindamine pole aga õnneks veel täiesti ära kadunud. On täiesti tavaline, et Viivi enda sõbrannad helistavad talle ja küsivad nõu ja soovitust erinevate terviseprobleemide puhul. Ka apteegis teab Viivi abiküsijale alati häid soovitusi anda. Ja seda hinnatakse.
Kui küsin, kuidas staažikas apteeker arvukatel bussisõitudel aega sisustab, vastab Viivi, et loeb raamatuid. Viimati luges ta uuesti läbi "Ukuaru", et leida tänapäeva noorte välismaale siirdumise taustal vastust küsimusele, mis oli see jõud, mis hoidis raamatu peategelast Minnat kinni oma maas. Viivit hoiavad oma maas kinni tema kaks last ja kolm lapselast - Sander, Hendrik ja Martin, kellele ta on selline "vanaema õunapuu otsas", kel lapselastega lähedane suhe ja kes neil enamjaolt ka kõike teha laseb. "Kui ikka laps tahab õhtul kell üksteist kakaod, siis ma ka lähen ja teen seda talle," räägib Viivi sooja kelmika huumoriga. Olen kindel, et kui keegi peaks Viivile ka tervisemurega sellisel hilisel kellaajal helistama, oleks tema suhtumine täpselt sama vastutulelik.
