Viivika Lepp: raamatukoguhoidja rollid läbi aegade
Raamatukogude ajalugu ulatub aastatuhandete taha. Esimestes raamatukogudes (Vana-Egiptus, Mesopotaamia ja Assüüria) olid raamatukoguhoidjad väga kõrgel positsioonil ühiskondlikus mõttes, nad olid ühed vähestest kirjaoskajatest ja nende oskused olid kõrgelt hinnatud. Ka antiikajal ei olnud kahtlustki, et raamatukoguhoidjaks olemine tähendas austavat ametinimetust. Keskaegne kloostrite ajastu asetab samuti raamatukoguhoidja ameti väga olulisele kohale.
Oluline murrang toimus renessansiajal, kui raamatukogudest kasvasid välja ülikoolide raamatukogud. Raamatukoguhoidja ülesanded muutusid. Leiutati trükikunst, muutus töö iseloom ja enamasti asusid raamatukogudes tööle teadlased või kaasati ka ärksamaid üliõpilasi. Kogu au ja positsioon säilisid, üha rohkem liikus areng selles suunas, et raamatukoguhoidjast kujunes varasema teadlase asemel teenindaja.
Tänapäeval on raamatukogu põhiülesanneteks teavikute kogumine, hoidmine, bibliografeerimine ja kättesaadavaks tegemine ning piiramatu ligipääsu tagamine informatsioonile. Kuid raamatukogu on tunduvalt enamat kui pelgalt info kogumise, hoidmise ja ka jagamise koht.
Olen kindel, et väga suur osa raamatukoguhoidjatest teeb oma tööd suure kirega ja annab endast maksimumi. Seda kõike austusest oma elukutse vastu ja soovist muuta maailm pisutki helgemaks. Ma arvan, et raamatukoguhoidja töö olulisus ühiskonnas on väga suur.
Kindlasti on raamatukoguhoidja töös olulisel kohal laia silmaringi ja erinevate teemavaldkondade tundmise küsimus.
Elame muutuvas maailmas, kus iga päev arenevad teadus ja tehnoloogia, seetõttu on vajalik liikuda edasi koos maailmaga. Lisaks on olulisel kohal hoiakutena koostöövalmidus ja arenguvõimelisus.
Olulise oskusena toon välja nõustamisoskuse. See on vahest isegi üks tähtsamaid, sest raamatukogu külastaja kas ei tea kõiki oma võimalusi või ei ole kursis infoga ning vajab sellekohast abi. Kuna maaraamatukogud asuvad enamasti hajaasustustes ja kaugel kohaliku omavalitsuse tõmbekeskustest, siis täidavad nad ka kogukonnakeskuse ülesannet. See on väga hea võimalus kaasata kohalikke elanikke sündmuste organiseerimisse, tänu millele areneb ka kohalik eluolu.
Seega on raamatukoguhoidja rollid väga mitmekülgsed. Raamatukogu on teatud mõttes ka sotsiaalne kokkusaamise keskkond. Sotsiaalsus on siinkohal palju laiem mõiste kui esmapilgul tunduda võib. See on hakkama saamine iseendaga, maailmaga enda ümber, üksteise mõistmine, toetamine ja jagamine. Raamatukoguhoidja roll on abistada inimesi, täita nende vajadusi, jäädes erapooletuks. Ühiskond areneb meie ümber iga päevaga ja selles orienteerumine võib osutuda raskeks. Siin saab raamatukogu ulatada abistava käe.
Raamatukogu peab pidevalt tõestama oma vajalikkust. See on muutunud keskseks ülesandeks materiaalses ühiskonnas. Maaraamatukogusid üle Eesti ähvardab sulgemise oht ja põhjuseid tuuakse mitmeid: omatulu pole piisav, ressursse pole, hoonete kallis ülalpidamine, omavalitsuste keskustes on kõik olemas, poliitilised erimeelsused. Kas see on tõesti piisav põhjendus lõpetamaks raamatukoguteenust? Ei ole, vaja on enamat kui teadmine, et teenus on kuskil olemas, vaja on, et see oleks ka kõigile kättesaadav.
Külades on piirkondi, kus raamatukogu on jäänud ainukeseks asutuseks, mille kaudu toimub omavaheline suhtlus nii külaelanike kui ka vallakeskuse vahel. See on oluline teadmine, millega arvestada.
Minu otsene töösuhe raamatukoguga saab neil päevil läbi, kuid raamatukogu kasutajana jätkub see kindlasti. Rolli muutus ei muuda mu suhtumist - kahte kappi on tarvis.
