Viljandi Rotary klubi eestvedamisel tähistatakse vana veetorni 100. aastapäeva
Viljandi Rotary klubi liige Gunnar Veermäe sõnul oli 90ndate aastate alguses ilmselgelt näha, et veetorni puidust osa on hävimisohus. Samas oli vana veetorn koos raekoja, Pauluse ja Jaani kiriku ning tuletõrjemaja tornidega aastakümneid linna silueti oluline osa. 1994. aastal koorus torni saatuse üle arutades idee selle kordategemine heategevusprojektina Rotary klubi eestvedamisel. "Lagunenud veetorn või selle hävimine oleks kahandanud Tartu poolt tulles või Viiratsi mäelt Viljandile avanevate suurepäraste vaadete väärtust," meenutas Gunnar Veermäe. 1996. aastal tõsteti aastaid tühjalt seisnud vana veetorni puidust osa alla. Aasta hiljem algatas Viljandi Rotary klubi vana veetorni restaureerimise, mille tarvis annetasid paljud Viljandi ettevõtted ja eraisikud. Suurima annetuse tegi Viljandi aukodanik, Torontos elav helilooja ja koorijuht Roman Toi. Uus ülaosa paigaldati tornile 1999. aasta 6. novembril. 2001. aasta kevadel avati restaureeritud vana veetorn külastajatele. 2002. aastal sisustas Viljandi Muuseum torni kolmel korrusel püsinäituse, mis annab ülevaate veetorni ehitamisest ja Viljandi linna lähiajaloost. Torni vaateplatvormilt avaneb vaade kogu linnale ja ümbruskonnale, mistõttu on veetorn kujunenud turistide meelispaigaks. Aastas külastab torni ligi 5000 inimest. Viljandi oli esimesi linnu, kus jõuti tänavavalgustuse, sillutatud tänavate ja kõnniteede ehitamise kõrval oma veevärgi ja kanalisatsiooni sisseseadmiseni. 1911. aasta sügisel andis 30 meetri kõrgune veetorn viljandlastele kraanivee. Vesi pumbati torni reservuaari 134 meetri sügavusest puurkaevust. Ühe tunni jooksul andis see puurkaev 1000 ämbritäit vett. Veepaagi maht oli 100 kuupmeetrit ja aastane läbikäik 150 000 kuupmeetrit. Torni sisseseade valmistasid Viljandi ettevõtted. Veepaak valmistati Uno Pohrti masinavabrikus. Veetorni abiga jõudis vesi viljandlaste kodudesse kuni 1960. aastani. |