Võitlus loodusega: Kuidas mu lootus juba peaaegu ära kustus
Vahel öeldakse, et kui oled silmitsi surmaga, siis jookseb elu silme eest läbi. Mul päris seda momenti ei olnud, kuid kindlasti mõtlesin lähedastele ja oma elule üle järele. Aga nüüd asjast.
Käisin vanemate juures, kes elavad küll lühikese bussisõidu kaugusel, kuid otsustasin siiski jääda ööseks. Autoga ei saanud ma kuidagi liikuma, sest tee lahtilükkamiseks ei olnud lihtsalt raha. Järgmisel õhtupoolikul asusin koduteele. Oma peatuses väljusin bussist ja hakkasin tuttavat teed pidi sammuma. Lumi oli väga paks ja oli tohutult külm - ühtlane valge vaip oli maas ning üha enam hakkas tunda andma väsimus. Pidin tihti seisma jääma ja hinge tõmbama. Kuna teed ei olnud näha, oli vaid valge maa, siis astusin ühtäkki teelt maha ja vajusin terve kehaga lume alla. Sain küll püsti ja august välja, kuid paanika oli suur.
Siia ma jään
Kodutee, mis varem oli tundunud täiesti normaalse pikkusega, osutus nüüd väga raskeks katsumuseks. Ühel hetkel tekkis jõuetu tunne - mitte kedagi ei ole läheduses, ümberringi on valge vatt ja selles sumbates ei liigu ma kuigi kiiresti edasi. Siis tunduski lihtsam istuda siia samasse maha ja oodata, pisargi tuli silma, et kas tõesti on seis nii hull...
Valgus tunneli lõpus
Siis aga nägin, kuidas kauguses süttisid mitmed tuled. See oli minu hea naabrimehe aiatulede rida, lennuväli, nagu me seda perega kutsusime. Eht-eestlaslikult tögasime teda selle pärast ja pidasime seda kelkimiseks, et tal selline prožektoririda hoovis on. Nüüd aga oli mul silme ees siht, enne polnud mul aimugi kui palju veel kõndima pean. Ehkki ma ei tundnud külma tõttu poolt nägu ning väsimus oli meeletu, siis spordimehe hing nägi nüüd enda ees finišijoont - pean sinna jõudma. See oli justkui valgus tunneli lõpus.
Jõudsin pärale, jäin ellu, aga kogemus on siiani eredalt meeles - allaandmise tunne, meeleheide, lootusekiir. Mingi siht peab elus olema, ei saa nii, et on vaid tükk valget maad.
