Võrtsjärve mängud on madalseisus

Võrtsjärve XXX talimängud peeti Elva tervisepordikeskuses 3.-4. veebruarini, XL suvemän­gud mullu 25. juunil Pikasillas. Kord on mängud taassündinud 1995. aastal Rannus. Nüüd on need jälle hääbumas. Majandi­tevahelistest mängudest osavõt­jate meenutused on tänastele tegijatele ilus muinasjutt.

"Mängud maaniana või män­gud mängude enda pärast ei kõl­ba kusagile. Mängudel olgu sügav mõte, üllas eesmärk, nad olgu hästi tehtud - siis võib seda vor­mi kasutada kokkuvõtete kokku­löömisel ja omavahelisel jõuproo­vil. Mängud ei tohi segada tööd. Õige on kokku leppida nõnda, nagu Võrtsjärve mängude hälli juures tehti: olgu meie mängud suviseks sõpruspeoks, heinate­gemise lõpetamise ja viljalõiku­se alguse peoks. Kui igapäevast tööd peremehetundega teha, kül­lap siis jääb kahe tööperioodi va­hele parajat aega pidugi pidada." Nõnda kirjutas mängude algataja, Võrtsjärve kolhoos esimees Kalev Raave kümnendate mängude jä­rel ajalehes Edasi.

Olen pealtvaataja, võistleja, kohtuniku ja ajakirjanikuna osalenud mängudel erinevatel aegadel ja tunnetanud muutusi. Kui varem korraldasid mänge järgemööda kümme majandit arvukate spordientusiastide ja ametimeestega, siis nüüd otsus­tab juhendi kitsas ring. Talimän­gude kavast on välja jäetud kabe ja male noormängijad põhjusel, et noored ei oska ega taha kabeta­da-maletada. Võistkondade suu­rused on viidud minimaalseks eesmärgiga hoida kokku kulusid. Samal ajal annab iga vald Võrts­järve mängude korraldamiseks võrdse summa. Nii et osaliselt on ju pidu kinni makstud.

Vaidlused tänavuste tali­mängude juhendi üle kestsid nii kaua, et info ilmus alles 12. jaanuaril. Muidugi ei jõutud siis vallalehtedes juhendit põhjali­kult tuvustada. Üldjuhul käib võistkondade koostamine viima­sel minutil. Võrtsjärve mängud ei ole valla spordielus prioriteet, kuigi võiksid seda olla. "Ole hea inimene ja tule," kõnelevad valla sporditöötajad varem osalenute­le. Uusi võimalikke tegijaid pole aega otsida. Muidugi võib lohuta­da, et pole parata, sest pole noori, täiskasvanud on tööga hõivatud ja endistel tegijatel tervis põdur. Kõik see on tõsi. Oma osa oli ka pakasel, mis keelas välised alad. Ilmselt on pärast talimänge ka vallajuhid parajas segaduses: kuidas edasi.

Ehk tasub Võrtsjärve mängu­de korraldajatel eeskuju võtta Sakala mängudest. Sakala män­gud peetakse iga kahe aasta jä­rel ning nendel ei ole võistlejatele osalustasu. Mine ja võistle, kui tubli oled, saad medali. Viljandi muuseumis endise Sakalamaa piire uurides selgus, et need ulatuvad Pärnumaale peaaegu Lätini. Võib-olla mahuvad sinna ka kõik Võrtsjärve-tagused Tar­tumaa vallad? 2011. aasta keva­del oselesid ju Sakala mängudel Viiratsi, Tarvastu, Kolga-Jaani ja Põdrala ehk rohkem kui pooled Võrtsjärve valdadest.

Nii võiks 2013. aastal Sakala mängudel pidada osadel ala­del (kergejõustik, jalgrattasõit) paralleelarvestust Võrtsjärve mängudega. Saaks ka hea võrd­luse tasemest. Teistel turniiride­ga aladel (võrkpall, male, kabe kurn, petank, köievedu) võib Sa­kala mänge kasutada Võrtsjärve mängude treeningvõistlusteks.

Kirjutamist alustades mõtlesin, et Võrtsjärve talimängudele tuleb kriips peale tõmmata ja pidada suvel ühed uhked Võrtsjärve su­vemängud.

Üks variant on suvised mängud pidada kahel järjestikusel päeval. Siis mahuks kõik alad kenasti ajakavasse. Talimängudel tuleks panna rõhk noortevõistlustele (unustamata kabet ja malet). Ta­limängude juhend peab olema teada õppeaasta alguses. Siis on võimalik noortel harjutada. Just süstemaatiline tegevus viib heade tulemusteni. Pika traditsiooniga Võrtsjärve mängude järjepidevu­se tagavad noored. Vallamehed, andke neile võimalus!

Kui rahvas nõuab mängude jät­kumist, siis peaks täidetud ole­ma kaks eeldust: 1. Kogu Võrts­järve mängude info peaks olema leitav ühest kohast (protokollid, võistlustehujendid, ajalugu). 2. Võrtsjärve mängudel kavasoleva­te alade tutvustamine, õpetamine ja harjutamine peaks toimuma kõikides koolides.

Eraldi vallajuhtide võistlust poleks vaja, iga juht saab kaa­sa lüüa just sel alal, mis temale enam meedlib.

Minu eesmärk on ergutada hu­vilisi kaasa mõtlema, et otsusta­mine oleks üldrahvalik.