Võrtsjärve reis

Sellesuvine klubi Hõbejuus liikmete huvireis viis 24. juulil Võrtsjärve-äärsete vaatamisväärsustega tutvuma. Reisijuhiks oli meil Mart Helme.

Võrtsjärv on Eesti suurim siseveekogu, kuhu teiste hulgas toob oma veed Väike-Emajõgi ja millest ainukesena voolab välja Suur-Emajõgi. Oma olemuselt ongi Võrtsjärv Emajõe säng. Reisijuhi jutu järgi peaks olema tumeda ja läbipaistmatu vee tõttu järv kandma hoopis nime Virtsjärv.

Esimene põgus tutvus Võrtsjärvega sai tehtud Valma kalurikülas. Pärast jalgade sirutamist ja hädatarvilike asjade kordaajamist jätkus reis Meleskisse, kus töötas 1795. kuni 1987. aastani Meleski klaasivabrik. Seega ümmargusest juubelist jäi puudu ainult kaheksa aastat. Algselt valmistati Rõika klaastöökojale pee­gelklaasi, hiljem igasugust tarbekaupa – kausse, klaase, vaase jne. 1966 rajati Meleski klaasitsehhi juurde klaasi­muuseum, mis hävis 1993. a tule­kahjus. 2002. a loodi klaasivabriku muuseum-erakogu, mida meile tutvustas muuseumi omanik ja asutaja. Paljud esemed valmistasid äratundmis­rõõmu.

Teekond viis edasi Jõesuusse – Emajõe lähtealale, kus oli soovijatel võimalik ronida linnuvaatlustorni, külastada uut modernset külastuskeskust, osta kaasa suveniire, kalanahast valmistatud pilte jm. Kalanahast piltide autor on Leie mees, kelle töid on paar korda tutvustatud ka Eesti Televisioonis.

Teel Võrtsjärve Limnoloogiajaama külastasime Rannu kirikut, kus asub Baltimaade kaunim kantsel ja Rootsi kuninga Karl XII kingitud kroonlühter. Limnoloogiajaamas asub Võrtsjärve järvemuuseum, kus sai tutvuda järve arenguga läbi aegade, selles elavat floorat ja faunat, uurida akvaariumis elavaid kalu.

Reisi naelaks oli muidugi tunniajaline sõit kalepurjekaga järvel ja angerja­supi söömine. Sõnakas kipper tut­vustas kõike selle purjekaga seonduvat, šnitt on võetud rootslastelt, algselt kasutati kalapüügil. Lõbusõitjate jaoks oli „Paula“ ehitatud kõrgemate parrastega, et saamatud ja kohmakad huvireisijad vette ei kukuks ja supikaussi oli ka hea parda peale panna. Oleks ikka paganama eba­mugav olnud suppi käpuli maas kale põhja peal süüa. Meie auks oli järv ennast ehtinud mõnusa lainetusega.

Meie sõidu ametlik osa lõppes Marjasoo talus. Ammendatud freesturba väljakutele oli rajatud ca 10 ha kultuurmustika ja –jõhvika istandusi. Mustikaid oli kohe mitut sorti – kõrgeid ja madalamaid. Algmaterjal oli pärit Lätist. Kõik see oli mustikakorjaja unistus: võtta peoga põõsast umbes nagu sõstraid. Lahke peremees lubas bussitäie inimesi istanduses kõhu marju täis süüa. Allakirjutanule meeldisid rohkem kõrged sordid, marjad olid suuremad ja maitse rohkem mustika moodi. Maitsvad olid aga kõik ja kui neid mustikateks nimetatakse, siis olgu pealegi. Jõhvikaistandus oli valiku teel eestimaise päritoluga suuremate marjade seemnetest rajatud.

Muljetavaldav oli männimetsa rajatud rododendronite aed. See ei olnudki niisama lihtne töö – igale istikule tuli kaevata suur auk ja see sobiva substraadiga täita. Rododendronid tundsid end väga hästi, olid tugevad ja elujõulised, kahjuks oli õitsemise aeg möödas.

Lõpuks turgutasime ennast raudkülma puurkaevuveega – palavust oli üle 30 kraadi, lohutasime vangistatud rästikut (loodetavasti viis omanik ta ikka metsa, nagu lubas) ja sõit läks kodu poole.