Ta valgustab pisut nii huntide hingeelu kui ka nende käekäiku Hiiumaal. Põdra kinnitab, et hundi ulg öises metsas on telkijale alati ekstreemne kogemus, kuid reaalset ohtu hunt endast inimesele ei kujuta.
“Hirmunud lastega ööseks metsa jäämine oleks olnud veidi ebainimlik. Iga asja jaoks on lihtsalt oma koht ja aeg. Olen aga veendunud, et kui lastele pakkuda välja võimalus minna teadlikult Pihla raba serva hunti kuulama, siis ei kardaks neist keegi ja kõik oleksid tulijad.”

Põdra räägib, et temaga koos on öistel “hundisafaritel” käinud palju inimesi ja hirmu pole neist küll keegi tundnud.
“Miks too hunt ulgus? Kes seda täpselt teab, igal juhul pole selles midagi ebatavalist et hunt suvel ulub. Ja küllap oli too hallivatimees veel rohkem erutatud kui telkijad – ega’s iga öö Pihla rabas laagrit püsti panda...”