“Siin on vorstiputru nii seitse kilo, sellest vähemalt poolteist kilo sibulat, samuti pruuniks praetud sealihakuubikuid − need annavad hea struktuuri ja maitse,” selgitab Aljasmäe perenaine.

Vorstirohigi on omakorjatud ja sellega ei tohi mingil juhul kokku hoida, vaid panna nii, et tunda on!

Veri tuleb pudrule lisamisel kindlasti valada läbi sõela ning see osa tööst on paljudele inimestele vastumeelne.

Aljasmäe talus pannakse vorstid soolde hakklihamasina ja vorstiotsiku abil. Masinat ei kasutata, surutakse niisama ettevaatlikult otsikust puder soolde. Masin kipub soolt liiga tugevalt täis lööma.

Pärast toppimist tuleb vorste kuumutada ja sealt edasi võivad need ahju minna. “Kuumutamisel on oluline, et vorst seest tooreks ei jääks ning enne keetmist tuleb igale vorstile väike auk sisse teha, muidu lööb keetes vorsti lõhki,” lisab perenaine.

Lugu ilmus esmakordselt 2013. aastal Maalehes.