Astroloog Igor Mang: Maailmalõppu ei ole vaja peljata
Astroloog Igor Mangilt on sageli küsitud tema aastaste prognooside kohta mitmesuguseid lisaseletusi. Kõige sagedasematele küsimustele annab ta täna, mil pühvliaasta kestab juba neljandat päeva, vastuse.
* * *
Mida on teilt seoses aasta astroloogiliste prognoosidega kõige sagedamini küsitud?
Küsitud on, kui kaua võtab aega uue aasta astroloogilise prognoosi tegemine. Võin sellele vastata nõnda, et ma alustan uue prognoosi tegemist üsna kohe pärast eelmise prognoosi ilmumist. Alati leiad midagi, mida oleks vaja olnud öelda, aga mis on jäänud ütlemata, ja paned mõtte kirja. Tegelen prognoosiga niiviisi terve aasta vältel.
Lõplikku kirjapanekut alustan oktoobri viimasel nädalal.
Olen alati püüdnud leida ühe keskse mõtte, millega kõike ülejäänut siduda. Seekord sain innustust Johannes Esto keskuses välja antud Haljand Udami tõlgitud raamatust "Nüüdismaailma kriis", mille kirjutas René Guénon ja mis on Eestis teenimatult vähese tähelepanu osaliseks saanud.
See raamat, mille põhiosa on kirjutatud enne Teist maailmasõda, mõjub nii värskelt, otsekui oleks ta vastus praeguse kriisiaja küsimustele. Seal on filosoofiliselt tasandilt põhjendatud, miks läänemaailm jõuab suurde kriisi. René Guénon kirjeldab nähtusi, mis on nüüd kätte jõudnud. Ainult loe ja imetle tema tarkust!
Sageli on teilt küsitud, mida peate silmas, kui ütlete, et oodata on keskaja renessanssi.
Läänemaailm on läbi elanud keskaja, renessansi ja uusaja.
Keskaeg kujutas endast öist aega, öö on irratsionaalne ja keskaeg on tänapäeva mõistusliku maailma suhtes, kus domineerib teaduslik maailmanägemine, täpselt samuti irratsionaalne.
Öö ja päev kuuluvad kokku. Nüüd on lääne tsivilisatsiooni alal läbi saamas uus- ehk päevane aeg, mil valitses tohutu tehnikakultus ja ratsionaalsus, on hakatud igatsema teistsuguseid väärtusi. On tulemas uus öö. Öösel orienteerutakse aga tähtede - seega ka astroloogia järgi!
Huvi keskaja vastu on üha süvenenud. Selle näiteks võib tuua kas või keskaja laadad, mis toimuvad nii Tallinnas kui mujal, samuti kõige populaar-sema keskaja stiilis restorani Tallinna vanalinnas - Olde Hansa.
Keskaja renessanss ei tähenda teaduse kõrvalelükkamist, vaid teadussaavutuste ning keskajale omaste väärtuste sünteesi. Taastunud on kristlik esoteerika, mille valdajateks olid templirüütlid keskajal. Praeguse hingetu tehnilise tsivilisatsiooni vastand on keskaja eluväärtused ja tulevik sünnib vastandite kokkupõrkes.
Mis saab keskaja renessansi korral uusajal tagaplaanile lükatud kirikust?
Pärast ajaloolist keskaega alanud uusaega iseloomustas järjest suurem ilmalikustumine - kõik, mida inimmõistus taibata ei suutnud, visati ajaloo prügikasti. Enam ei mõistetud pühi sümboleid, reformatsioon tõrjus ka pühapildid kirikutest välja.
Kirikut hakati vaatlema vaid kui moraali korraldavat institutsiooni. XX sajandi sotsialistlikes riikides püüti aga vabaneda juba isegi sellest "kuivetunud" kirikust kui väidetavast igandist.
Kui sotsialistlik kord kokku varises, tõusis kirik kui fööniks tuhast. Nüüd on kokku varisemas kapitalistlik süsteem, see tähendab, et kokku on varisemas kogu uusaeg.
Kirik jääb aga alles, ka Eesti kirikute kogudused suurenevad. Suurt huvi tuntakse ka new age'i liikumise vastu. Küsimus on selles, et müstika on igasuguse religiooni allikaks. Müstikata kirikust kujuneb lihtsalt moraalitsevate inimeste klubi.
Protestantlikel kirikutel siiski pikka iga ei ole, kuna nemad on pühapiltide rüüstajad ja kloostrite likvideerijad, kristliku kultuuri peahävitajad, mõneti lausa bolševike eellased. Keskaja renessanss tähendab lähenemist juurtele, katoliku ja ortodoksi kirikule.
Kristlikest kirikutest on tulevik nendel, kes austavad ka Jumalaema.
Uuritakse ka, mis on maailmalõpp.
Maailmalõpp, mida on oodatud, ei tähenda muud kui kõige selle lõppu, mis ei ole taevast. Jumalikud, taevased asjad ei sure kunagi. Platon ja Aristoteles on igavesed, Lenin ja Milton Friedman mitte...
Iga umbes 500 aasta tagant toimub suur eluväärtuste ümberhindamine. Kui Rooma impeerium kokku varises, oli see paljude jaoks maailmalõpp. Kui sotsialistlik süsteem kokku varises, oli seegi paljude jaoks maailmalõpp. Nüüd on lahkumas kapitalism - seegi mõjub kui maailmalõpp, aga elu on ju igavene!
Kui mingi süsteem kukub kokku, siis tuleb asemele tema vastand. Möödumas on terve uusaja periood, mille eluväärtused olid vastandlikud keskaja väärtustele. Maailma saavadki ravida keskaja põhivoorused: kuulekus (tähenduses aukartus kõrgema maailma suhtes), vaesus ja karskus. Need olid põhiprintsiipideks kõigis keskaja kloostrites, kuid nende järgi pidi joonduma ka lihtrahvas - vähemalt paastuaegadel.
Tänapäeval kiputakse ikka veel ütlema, et me ei võta looduselt armuande, põhjendamatult pretensioonikalt käitutakse ka kaasinimestega. Püütakse kätte saada kõik mis võimalik, ning võetakse see vastu tänamata, arvestamata, et kõik on kingitus Jumalalt, sest maailm on Tema loodud. Selle tagajärg on, et maailmast on saanud prügimägi, nagu koristustalgute aegu kogeda saime. Kasinus ja karskus on muutunud hädavajalikuks.
Tasub meeles pidada, et vaimses mõttes on inimene see, millises infoväljas ta liigub. Praegune infotulv on ohtlik. Kui loed ainult kollast ja klantsajakirjandust ning vaatad märulifilme, kus on ka palju inetut, siis võib kujuneda väärarusaam elust. Eriti noortel, kelle arusaamad elust on alles kujunemas. Vajame rohkem süvenemist kirjandusse, mis lahkab elu sügavuti.
Kujutage ette maailma, kus on ainult tehased ja vabrikud, ümberringi asfalt ning ei ainsatki kirikut ega kuningalossi - see on tänapäev.
Ja nüüd kujutlege pilti, kus on palkidest taluhooned, palju koduloomi, eemal künkal kirik ja kuningaloss, metsad mitmesaja-aastaste puudega - see ongi keskaeg.
