NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki "Sobimatu"!
Järjesta: Vanemad Uuemad Parimad
11.10.2017 18:49
Aga vanaaegsed elektrilised traktorid on palju etemad sest nood ei tarvita diislit ega muud fossiilset kytust.
    Näita vanemaid (3) Laadin kommentaare...
    13.11.2017 16:22
    Lembit Merila elektritraktor
    on ikkagi etem.
    14.11.2017 18:16
    ETV saates Pealtnägija tutvustas Lembit Merila kuus aastat tagasi oma
    toonast uuemat leiutist – elektritraktorit, ehk nagu abikaasa Helgi
    ütleb, elektrihobust.
    „Vahur Kersna on sõbalik ja muheda jutuga. Kui saade oli eetris
    ära olnud, küsisid külamehed, et kuidas lasid sellisel tähtsal
    telemehel mööda oma põldu aparaadi taga joosta. Aga ta tahtis nii.
    Mind kutsuti mõnda aega Kolgas siis ka televisioonimeheks,”
    räägib elektritraktori autor.
    Saates näitas ta, kuidas elektritraktor töötab - sel on neli
    kummirehvidega ratast, mootor ja rool. Voolu saab juhtmega ning
    masinat juhitakse puldist. Traktoril istumiskohta peal ei ole, juht
    kõnnib taga.
    „Lembit paneb traktori põllu otsa ja ise jookseb adra või sahaga
    – traktor tõmbab trossiga neid edasi. Oma kartulimaad on ta sedasi
    harinud, kündnud-äestanud ja vaod lahti ajanud,” selgitab Helgi
    Merila.
    Mees lisab, et elektritraktori tegi ta valmis kahe kuuga. See jaksab
    tõmmata 600-700-kilogrammist raskust. Kui arvestada, palju tuleb
    traktoritöö eest praegu maksta, on masin end juba ära tasunud.
    Mõned on küsinud, et andku neile samuti kasutada, aga et on juhtme
    otsas, siis ei saa, jutustab ta.
    „Eks leiutamine ja isetegemine algaski traktoritest. Väike-Maarja
    kutsekoolis sai ju õpitud masinaid ja elektrivärki. Isal oli vaja
    heina vedada ja muid töid teha, kombineerisin talle juppidest kokku
    aiatraktori. Neid ikka olen teinud. Igasuguseid vanu masinaid on meil
    õue peal olnud, vajalikud asjad sai maha võetud, raamid kokkuostu
    viidud. Prügimäed olid vanasti ka ühed tänuväärt kohad, leidus
    huvitavat kraami. Nii palju plaane on aastatega ette mõeldud, nüüd
    on hea varudest võtta, kui midagi tegema hakkan.”
    14.11.2017 18:18
    Venelastel oli lahedaid elektrimasinaid.
    Mõned nagu kohe sellised mille peale ei tulekski, et seda vooluga tööle panna.
    Päris jaburad monsterid :http://forum.tempt.ee/topic.php?topic=589
20.10.2017 11:13
see justkui Kuukulgur hakaku aga nüüd rallitama pulmasõite korraldama,käru taha muidugi ja katus ka
13.11.2017 16:21
on ikkagi etem.
14.11.2017 18:19
http://www.sonumitooja.ee/vanaleht/2008...

LEMBIT MERILA Kolgast tegi sel suvel puuküttega Moskvitšiga proovisõitu

LEMBIT MERILA on meisterdanud mitu tuulegeneraatorit, see on kolmas ning väiksem ja stabiilsem.

Puuküttel Moskvitši pagasiruumis on generaator ja peenpuhastusfilter.

„Kolmkümmend aastat tagasi hakkasime sõbraga arutama, et võiks panna auto puugeneraatori peal tööle,” jutustab Pitka talu peremees LEMBIT MERILA Kolgast.

„Puuküttega masinad ei ole uus leiutis. Sakslased sõitsid sõja ajal sellistega ja ka pärast sõda oli autobussidel puuküte. Mina sain skeemi raamatust. Aga väikesesse autosse mahtuv puugeneraator on küll minu välja mõeldud,” lubab leidurihingega ja lahtiste kätega mees.

Generaator sai valmis viis aastat tagasi nagu ka peenpuhastusfilter. Kõigepealt proovis ta süsteemi enda Peugeoti peal. Hääled sai sisse, kuid sõita polnud võimalik – väljamaa masinad on liiga madalad. Puuküttele ümberehitamiseks sobivad nõukogudeaegsed kõrged autod, need on pikema kolvikäiguga ja pole nii kiired. Kõrgus on oluline seetõttu, et põhja peab mahtuma terve toruderägastik.

„Kui juhtusin Jüri Kaljurannale, Kolga Teenindus- ühistu juhile, rääkima, et mul on puugeneraator mitu aastat olemas, andis ta Moskvitši, mille pidi vanarauda viima. Raha masina eest ei võtnud, ütles, kui paned käima, on suur asi. Keegi ei uskunud, et teengi valmis.”

Abikaasa Helgi Merila ütleb siinkohal sõna sekka: „Mida vanem mees, seda suuremaks mänguasjad lähevad. See käib ikka nii, et kõigepealt peab Lembit pikalt plaani, kuluda võib päevi ja nädalaid. Talle meeldib mõelda voodis, üks silm vaatab telekat, teine on kinni. Ning siis tõuseb öösel ja paneb täpselt kirja, kuidas asi olema hakkab.”

Videolõik – ja ta liigub siiski

Tänavu suvel said Merilad endale videokaamera. Pere- ema Helgi esimene reporteritöö oli puuküttega Moskvitši käivitamise jäädvustamine.

Kassett on käepärast ja pannakse mängima. Videolindi allservas on kuupäev ja kellaaeg - 26. juuli 2008 kell 15.02.

„See on Lembitu järjekordne töö,” teeb Helgi Merila videolõigus sissejuhatuse. „Mootor käib, aga kas ka liigub?”

Filmis on näha ja kuulda, kuidas masin põriseb-popsub, taustaks perenaise kirjeldus: „Ja ta liigub siiski! Oh sa jumal, Lembitul on nii tähtis nägu peas. Tagurpidi käik läks sisse, aga kas ka edaspidi?”

Masin jõurab ühe koha peal. „No tule, tule, tuvikene, sinu kallal on nii palju vaeva nähtud,” kutsub Helgi.

Auto võtab tuurid üles. „Lembit sõidab väravast välja. Kurat, nüüd läheb nii kiiresti, et ei jõua järele,” on pereemast reporteri viimased sõnad ning Moskvitš kaob metsa taha.

Lembit Merila muheleb, kuigi vaatab lõiku teab kui mitmendat korda: „Ma oleksin töökotta sõitnud, Kaljuranna Jürka juurde, aga pidurid ei töötanud. Tegin hobusetalli juures tiiru ja tulin tagasi.”

Sel suvel sõitis auto neljal korral: „Generaator ja peenpuhastusfilter on taga pagasiruumis, mootor ees. Generaatoris on kuivad 5-7-sentimeetrise läbimõõduga lepapuust klotsid. Kui käivitan, tuleb oodata viisteist minutit ja auto on sõiduvalmis. Kiirus on umbes 80 kilomeetrit tunnis. Kui pikalt sõidab, läbib ühe generaatoritäiega 70-80 kilomeetrit, siis peab ämbritäie klotse peale panema. Generaatoris on kuumust 1200 kraadi. Suits salongi ei lähe, heitgaasid on suunatud toruga alt välja, nagu teistelgi autodel. Üks Helgi sõbranna küsis kord, et kus korsten on. Aga on tehtud nii, et korstnat pole.”

Kuidas VAHUR KERSNA Pealtnägijaga külas käis

ETV saates Pealtnägija tutvustas Lembit Merila kuus aastat tagasi oma toonast uuemat leiutist – elektritraktorit, ehk nagu abikaasa Helgi ütleb, elektrihobust.

„Vahur Kersna on sõbalik ja muheda jutuga. Kui saade oli eetris ära olnud, küsisid külamehed, et kuidas lasid sellisel tähtsal telemehel mööda oma põldu aparaadi taga joosta. Aga ta tahtis nii. Mind kutsuti mõnda aega Kolgas siis ka televisioonimeheks,” räägib elektritraktori autor.

Saates näitas ta, kuidas elektritraktor töötab - sel on neli kummirehvidega ratast, mootor ja
14.11.2017 18:21
Saates näitas ta, kuidas elektritraktor töötab - sel on neli kummirehvidega ratast, mootor ja rool. Voolu saab juhtmega ning masinat juhitakse puldist. Traktoril istumiskohta peal ei ole, juht kõnnib taga.

„Lembit paneb traktori põllu otsa ja ise jookseb adra või sahaga – traktor tõmbab trossiga neid edasi. Oma kartulimaad on ta sedasi harinud, kündnud-äestanud ja vaod lahti ajanud,” selgitab Helgi Merila.

Mees lisab, et elektritraktori tegi ta valmis kahe kuuga. See jaksab tõmmata 600-700-kilogrammist raskust. Kui arvestada, palju tuleb traktoritöö eest praegu maksta, on masin end juba ära tasunud. Mõned on küsinud, et andku neile samuti kasutada, aga et on juhtme otsas, siis ei saa, jutustab ta.

„Eks leiutamine ja isetegemine algaski traktoritest. Väike-Maarja kutsekoolis sai ju õpitud masinaid ja elektrivärki. Isal oli vaja heina vedada ja muid töid teha, kombineerisin talle juppidest kokku aiatraktori. Neid ikka olen teinud. Igasuguseid vanu masinaid on meil õue peal olnud, vajalikud asjad sai maha võetud, raamid kokkuostu viidud. Prügimäed olid vanasti ka ühed tänuväärt kohad, leidus huvitavat kraami. Nii palju plaane on aastatega ette mõeldud, nüüd on hea varudest võtta, kui midagi tegema hakkan.”

Saeraam ja elektrikirved

Ka siis oli kahtlejaid, kui Lembit Merila otsustas 1989. aastal Kolga biopuhasti operaatori kehva palgaga ameti maha panna ja lubas, et ehitab endale saekaatri.

„Kaheldi, kas suudan saekaatri valmis teha ja tööle panna. Aga tegin ja hakkasin füüsilisest isikust ettevõtjaks. Saeraam on elumaja otsas kuuri all. Kõik on läbi mõeldud – kuidas terad liiguvad, lint veab. Nii kui palgi paned, lauad tulevad. Töötasin sellega pensionini. Kolm aastat enam FIEna ei tegutse, sain kuu aega tagasi 64. Saeraam aga on töökorras praegugi, kui vaja, panen käima, lasen palgid läbi.”

Puulõhkumiseks meisterdas Lembit Merila elektrikirve: „Naabrimees küsis teise endale ja ka kolmanda andsin ära.”

Helgi Merila kommenteerib, silmad naerul: „Mina pidin jälle kannatama. Kui midagi ette võtab, siis peab selle ju lõpuni tegema. Aina on midagi katsetatud, nagu pommi otsas olen elanud.”

Pomm – saepurukatel keskkütteks

Pommi all mõtleb perenaine eelkõige biogeneraatorit, mille katsetamine võttis aega aasta: „Aina podises siin ahju otsas. Kuid tööle hakkas ja soojad olid ka uued toad, mis sai vanast laudast ümber ehitatud.”

Praeguseks on biogeneraator asendatud saepurukatlaga, sest tuttav, kes tõi toidujäätmeid, lõpetas söögikoha pidamise ja küttematerjali jäi väheks.

Lembit Merila kinnitab, et ka saepuruahi töötab hästi ning teist sellist ei ole, kuigi saepuruküttel katlaid on mitmesuguseid: „Saepuru tekkis meil palju. Esialgu vedasime põllule, sellest on juba saanud must muld. Siis tekkis mõte, et prooviks põletada. Nuputasin karburaatorsüsteemi – tegin lisadüüsi, sellega suunan õhku. Saepuru ju muidu eriti hästi põleda ei taha, jääb vaid suitsema. Tegin igasuguseid katsetusi, auto puugeneraatorisüsteem andis mõtte, mida arendasin edasi. Selle skeemi võib lehte panna, aga siin on omad nüansid, mis paberil puuduvad. Neid teadmata katel tööle ei hakka.”

Merila perel on nüüd oma talumajas kaks kesküttesüsteemi, radiaatorid on kõigis tubades - vana osa saab soojaks pliiti küttes, uut köetakse saepuruga.

„Gaasiballoonist tegin saepuruahju kõrvale soojussalvesti, vesi seisab siin soe veel kuus tundi pärast koldetule kustumist. Kõik köögis tekkinud biojäätmed kütame ära, ka kartulikoored ning tee- ja kohvipaksu. Panen need plaadiga katla peale kuivama, pärast viskan tulle,” näitab peremees.

Tuulegeneraator kolme tiivikuga

Leiutisi on veel ja veel. Põgusalt räägime Lembit Merila tehtud uhketest antennidest, mis püüavad televiisorisse ka kaugema digipildi. Ja sellest, et poest on ta ostnud endale tööriistadest vaid mootorsae.

Pikemalt kõneleb peremees veel õues seisvast tuulegeneraatorist: „See on mu kolmas tuulik. Esimese tegin juba siis, kui siia elama kolisime, kusagil seitsmekümnendatel aastatel. Talvel tormidega jäime t
14.11.2017 18:22
Pikemalt kõneleb peremees veel õues seisvast tuulegeneraatorist: „See on mu kolmas tuulik. Esimese tegin juba siis, kui siia elama kolisime, kusagil seitsmekümnendatel aastatel. Talvel tormidega jäime tihti vooluta, sellepärast oli vaja. Ostsime ekstra tillukese teleka, et saaks vaadata, kui on elektrikatkestus. Tuulik laeb akud täis ning panen need seisma, kui rohkem vaja pole, sest igapäevaelu käib meil Eesti Energia elektriga. Enne oli mul võimsam tuulegeneraator, kuid tegin väiksema ja stabiilsema. See viimane töötab kolmandat aastat. Põhja-, kirde- ja kagutuulega toodab elektrit paremini, lõuna pool on mets ees. Kui torm läheb liiga valjuks, keeran tiivikud tuulega risti, et ära ei lõhuks.”

ÜLLE TAMM
Jäta kommentaar
Oled anonüümses kommentaariumis, sisse logituna kommenteerimiseks vajuta siia
või vasta anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega