Kui kuidagi kirjeldada, kui suure probleemiga on globaalses mõttes tegemist, siis olgu toodud kaks näidet. Õhusaastest tingitud majanduskahjuks hinnatakse keskmiselt 2% riikide SKP-st. See on see hulk raha, mida me iga-aastaselt riigikaitsele kulutame. Õhusaaste tõttu sureb maailmas aastas seitsmekordse Eesti rahvaarvu jagu rahvast. See on 15 korda rohkem, kui inimesi saab otsa sõjalistes konfliktides.

19% eurooplastest elab tingimustes, kus PM10 osakeste lubatud piirväärtused on ületatud ja pooled tingimustes, kus maailma tervishoiu organisatsiooni WHO sätestatud piirväärtused on ületatud. PM10 puhul on tegu õhus levivate peenosakestega, mille suurus on kuni 10 µm ehk sajandik millimeetrit. Juuksekarva diameeter on näiteks vahemikus 50-70µm. Sellised kuni 10 µm osakesed on võimelised jõudma me kopsudesse. Peenosakeste tekitamisse panustame me kõik, kes kodus ahju kütavad.

Poolakad saavad ilma ahikütteta

Peenosakeste kõrval on veel probleemiks maapinnalähedane osoon ja polüaromaatsed süsivesinikud oma toksilisusega. Maapinnalähedane osoon on raskekujuline saastaja. Ta on kahjulik sissehingamisel ning võib kahjustada põllusaaki, puid ja muud taimestikku. Alumise kihi osoon on linnasudu peamine komponent. Konverentsi ruumides oli eksponeeritud prantsuse kunstniku Charles Levali töö (pildil), mis inspireeritud Rodini „Mõtlejast“. Pigmendi tööks vajaliku tindi valmistamiseks kogus ta autode heitgaasidest ja korstnasuitsust. Pani tõesti mõtlema.

Võib juhtuda, et kaks erinevat poliitikat on teineteisega vastuolus. Kas just nii teravas, kui Seeder ja Helme ühes hiljutises Foorumi saates, aga kui kliimapoliitika soosib taastuvkütuste (kaasa arvatud puidu) kasutuselevõttu, siis omab see negatiivset mõju õhu kvaliteedile.

Kohtusin Pariisi konverentsil Tomasz Pietrusiaki Malopolska regiooni Keskkonnaametist, krakovjaki kodumaalt, kes rääkis, et Małopolska Regionaalne Parlament võttis eelmisel aastal vastu õigusakti, millega alates 1. septembrist 2019 keelustatakse tahkekütuste nagu kivisüsi ja puit kasutamine Krakowi majapidamiste kateldes, ahjudes ja kaminates. Enamus krakowlastest toetab seda ideed. Euroopa Liidu vahenditest toetatakse kütteseadmete üleminekut gaasile. Eestiski on küsitud, kas ahjuküte keelatakse ära, võib-olla on see küsimus olnud initsieeritud just poolakate näitest. Pean ütlema, et sellist plaani küll Eestimaal liikvel pole.

Kihutad vähem, parandad õhku

Eks linnadel olegi suur potentsiaal õhusaaste vähendamises. Transport on kindlasti üks näide. Pariisis näiteks tehakse igapäevaselt 14 miljonit autosõitu, mis on pannud näiteks Pariisi Ile-de-France regiooni presidendi Valerie Pécressi tegutsema parkimisalade loomiseks linna äärealadel, et Pariisi linnasüda autodest puhtamaks saada. Lisaks makstakse autojagajatele pilootprojekti raames 2 eurot päevas kolme kuu vältel. Muide tänavuses Euroopa rohelises pealinnas Ljublanas on liiklus kesklinnast välja saadud ja seda tänu väga mõistlikele parkimistasudele parkimisaladel linna servas.

Maal saab panustada põllumajandussektoris. Itaallane Rosalino Usci tutvustas Lifi projekti, mille tulemusel valmib miskit meie „Kanakaka“ laadset. Austrias, Tirooli mägedes, joodeldamise kodumaal aga vähendati õhukvaliteedi probleemide lahendamiseks kiirteel lubatud piirkiirust 130-lt 100 kilomeetrini tunnis.

Mis siis veel annaks ette võtta? Suurte tööstuslike koguste puhul on selge, siin on seadusandlus sätestanud raamid ja ettevõtted on sunnitud investeerima. On seda teinudki. Eestis on toimunud väävliühendite ja tolmu vähenemise osas väga suured muutused. Need tendentsid jätkuvad. Mõista tuleks linnaplaneerijate ponnistusi, sest jutt käib linlaste tervisest. Kui maailmas on väga erinevaid konventsioone, mis ühe või teise õhusaaste küsimusega tegelevad, siis võib olla on ülevaatlikkuse huvides vaja jõuda nende ühte koondamisse. Nii, et Genfi-, Stockholmi-, Minamata konventsioonid oleks näiteks kokku võetud Kohtla-Järve konventsiooniks.

See viimane eesmärk sai vist nüüd natuke liiga ambitsioonikas?