Pomerantsi eesistumise blogi nr. 8: raske õppusel, kas ka lahingus?
Mis selle asja siis nüüd tavapärasest keerukamaks teeb? Ees ootavad arvukad pressikonverentsid, lävepaku-intervjuud ja kõikvõimalikud muud sõnavõtud-usutlused. Viiekümne peale Eesti poliitik võib küll kodumaise pressiga vabalt kalambuuritseda, aga inglise keeles ei lähe asjad niisama libedalt. Lisaks ootab press selget sõnumit ja see sõnum peab olema – nüüd tuleb kole sõna – struktureeritud!
Selleks, et saavutada eesistumise ajaks mikrofonikõlblik tippvorm, tuli Brüsselist appi kogenud ja karastunud meediaspets Laura, kes omab endise ajakirjanikuna (BBC ja Reutersi reporter) ainulaadset ülevaadet ELi teemasid kajastava nn Brüsseli meediakorpuse toimimisest. Kohe alustuseks pandi skaala paika: ühes otsas on uinutav igavus ja teises otsas Donald Trump. Meie rihime kusagile üle keskmise. Sinna jõudmiseks on vaja kõvasti trenni teha ja sõnumeid timmida – ikka nii, et jutt tabaks märki ega seisneks päevakorrapunktide ilmetus ettevuristamises või ümmargustest ootustest-lootustest heietamises.
Lauraga veedetud päevast oli kõvasti kasu, aga nüüdseks on ta juba ilmselt teisel pool maakera ja aitab sõnumeid lihvida mõnel tähtsal ÜRO tegelasel (tuleb välja, et rahvusvahelise meediaprofi elu on vaat et sama põnev kui James Bondil). Eestisse jäävad mulle toeks kõnekirjutaja Kaarin ja ministeeriumi avalike suhete inimesed eesotsas Beritiga. Kui käisin Washingtoni visiidil George W. Bushiga kohtumas, siis viis tee mind mööda pikka koridori, kus asus terve hiiglaslik kõnede kirjutamise osakond. Ega rahvamees Trumpki ise kõike genereerida jõua, aga mul on Kaarin ja teda omakorda aitavad teemavaldkondade asjatundjad ehk sisuinimesed – sõnumite seadmine on meeskonnatöö!
Näpuharjutuseks proovisime voolida Laura juhendamisel Eesti eesistumise prioriteedi – ökoinnovatsiooni – edendamist puudutava sõnumi. Sissejuhatuseks väike sõnaseletus: ökoinnovatsioon erineb tavapärasest innovatsioonist selle poolest, et tegemist on nutikate lahendustega, mis ei ole pelgalt uuenduslikud, vaid ka keskkonnasäästlikud ehk ressursitõhusad ja minimaalse keskkonnamõjuga. Suuremas ja pikemas plaanis on just ökoinnovatsioon see võtmetegur, mis aitab meil kujundada eelmises postituses tutvustatud tõhusalt toimiva ringmajanduse, mille tootmis- ja tarbimissüsteemis tekib võimalikult vähe kadusid, sest asjad lähevad maksimaalselt taaskasutusse või uute asjade tootmiseks. Kõige paremini väljendub ringmajanduse idee tootedisainis. Kui täna mõtleme disaini all esmajoones toote välimust, siis ringmajanduses on disain kõige alus ehk juba uue toote loomise algfaasis mõeldakse läbi, milliseid materjale kasutatakse, et toote eluiga oleks võimalikult pikk, et see oleks energiasäästlik ja minimaalse keskkonnamõjuga ning hiljem maksimaalselt taaskasutatav.
Aga tagasi sõnumi juurde. Majandusareng on meie heaolu tagamiseks oluline prioriteet. Seejuures on oluline teadvustada, et juba tänasel päeval ja kindlasti ka tulevikus ei ole majandusareng võimalik ilma, et me võtaks arvesse meid ümbritsevat keskkonda. Meie praegune elustiil ei ole jätkusuutlik ning senises tempos jätkates vajaksime juba paarikümne aasta pärast oma vajaduste rahuldamiseks rohkem kui kahte planeeti. Üks lahendus oleks leida laiast universumist uus elu võimaldav peatuspaik, teine alternatiiv on eespool mainitud ökoinnovatsioonil põhinev ringmajandus. Teadjamad on kokku arvutanud, et taoline ressursitõhus majandamine aitaks säästa aastas kuni 600 miljardit eurot ehk 8% ELi ettevõtete aastakäibest, luua ligikadu 170 000 uut töökohta ning vähendada kasvuhoonegaaside heidet 2-4%. Seega ei ole üleminek ringmajandusele lihtsalt järjekordne loosunglik sõnakõlks, vaid reaalseid lahendusi ja kasutegureid pakkuv mudel, mis eeldab aga põhimõttelist muutust selles, kuidas me oma elu korraldame, mida tarbime ning millest ja kuidas neid asju toodetakse.
Eesistumise lõpuks me tervet maailma ära ei paranda, aga juulis kutsume Tallinnasse koikide EL riikide keskkonnaministrid, et alustada ökoinnovatsiooni-teemalisi arutelusid, millega saame anda olulise sisendi selle teema edasiseks arendamiseks Euroopa tasandil. EL saab öko-innovatsiooni arengut toetada läbi erinevate meetmete, kuid peamine on suurendada nii ettevõtjate kui tarbijate teadlikkust, et tekitada vajalikku meelemuutust ning ergutada nõudlust innovaatiliste toodete järele. Kusjuures suurtarbijana saab olulise tõuke anda avalik sektor, mille kulutused moodustavad peaaegu 20% ELi SKTst ja eks seda keskkonnahoidlike riigihangetega juba üsna edukalt tehaksegi.
Jäätmete puhul on olulised kaks aspekti: ühest küljest on oluline vähendada nende teket, kuid samavõrd oluline on ära kasutada juba olemasolevad jäätmed. Selleks on põhimõtteliselt kaks varianti. Esiteks saab taaskasutada ettevõttesiseselt tekkinud jäätmeid uute toodete tootmiseks nagu seda teeb puitmassitootja Estonian Cell, kus asendatakse igakuiselt üle 30% tootmises kasutatavast maagaasist enda reoveest toodetud biogaasiga. Teine alternatiiv on suunata ühe ettevõtte jäätmed teise ettevõtte tooraineks nagu näiteks Eesti Energia projekt Osamat, mis uuris võimalusi põlevkivist ülejääva tuha kasutamiseks teede ehitamisel. Kui kogu taaskasutamise ahel läbi mõelda, saab kasu nii see ettevõte, kes tahab jäätmetest lahti saada kui ka see, kes saab oma tootmiseks vajaliku tooraine kätte odavamalt kui see oleks uuena ostes.
Nagu näha, siis nutikalt ja keskkonda säästvalt tegutsedes saab isegi jäätmetest asja. Minu asi on aga nüüd vaadata ja mõelda, et kuidas aidata sellist keskkonnahoidlikku nutikust kogu Euroopas jõudsamalt vohama panna. Potentsiaal – reaalne ja arvestatav potentsiaal – on täiesti olemas, peame lihtsalt looma selliseid arenguid maksimaalselt toetava keskkonna. Ja siis pole enam kaugel ka see päev, kui saame eesliitest „öko“ suisa loobuda, sest keskkonnasäästlike aspektide arvestamine muutub kõikvõimalike innovaatiliste lahenduste puhul täiesti iseenesestmõistetavaks.
Selleks korraks kõik. Järgmise postituse läkitan blogi jälgijatele juba Maltalt, kus toimub mitteametlik keskkonnanõukogu, milles raames tulevad arutlusele kliimamuutuste ja merekeskkonna teemad. Eesti eesistumiseni jääb siis aga juba vähem kui 70 päeva.
