Järsku on kõike justkui liiga palju antud. Astun metsarada ja maikellukeste imeline lõhn paneb nende kohale kummarduma. Varjulisemates paikades kollendavad veel hiliste kullerkuppude salgad. Mahajäetud taluasemel õitseb kastan. Jõekäärus valendavad karulaugu õietähed. Metsikud õunapuud kuusenoorendiku servas olid hiljuti täies õiteilus. Polegi sealt veel ühtki õuna maitsnud, ikka jõuavad metsloomad-linnud enne mind jaole või ununevad nad saagirikkal sügisel hoopis ära. Luban, et sel aastal käin vaatamas. Ka õunapuid, mitte ainult oma kuustaimi.
Pikk valge päev annab inimesele märku, et ära seda maha maga, tegutse, vaata enese ümber, kuula, nuusuta! Eestimaa suvi on lühike, aga kaunis.
Tänaseks on metsakorraldajaga kokku lepitud, et enne välitööde algust kohtume. Näitan talle mõnede käpaliste ja paari künnapuu kasvukohad ja vaatame kaardil üle vääriselupaikade piirid. Metsaregistrisse pole ikka veel viimaseid parandusi sisse kantud. Seejärel asub metsakorraldaja välitööd tegema, mina aga jätkan eelmisel nädalal alustatud niitmist.
Ketaslõikuriga saab lopsakad putked kergemini maha kui trimmeriga, samas purustab trimmeri jõhv rohu peeneks ja töö tulemus on ilusam. Vana keldri müüride taga sinetavad ära-unusta-mind lilled. Nemad jäävad kasvama, aga võililletutid niidan maha. See on mul üheksas kevad vanal taluasemel. Alustasime paju- ja lepavõsast, vaarikatest, nõgestest ja takjatest. Tänaseks on taimestik palju muutunud.
Minult küsitakse, et miks ma seda teen, aega ja jõudu vanal taluõuel kulutan, raha sõitudele, bensiinile ja töövahenditele raiskan. Mis on sel kõigel metsaga tegemist?
Nüüdseks on see kohta inventeeritud ja kantud pärandkultuuriobjektide registrisse. Terve suve töö eest on võimalik Erametsakeskusest juba teist aastat toetust taotleda – 10 tuhat krooni oma töö eest. Asi seegi. Aga ma tegin seda juba kõik eelnevad aastad ja kui jõudu on, teen veel tulevikuski. See on mu esivanemate poolt päriseks ostetud maa ja seal on elatud ja talutööd tehtud. Kui enam hingelisi toimetamas polnud, kasvas mets õuele, majapalgid tassiti laiali ja pihlakas punetas reheahju kivikuhjal. See koht võttis mu omaks ja kutsus tagasi. Nii ei saagi ma isegi tuisusel talvepäeval enne rahu, kui olen kasvõi pooleks tunniks seal ringkäigu teinud. Ma olen seal õnnelik. Seda ongi inimesele vaja.
Päeva lõpetuseks võtan autost binokli ja fotoaparaadi ning premeerin end jalutuskäiguga jõeaasale. Kakupojad on pesatüüka ümbrusest kadunud. Eelmisel nädalal olid nad armetud äsja pesast välja roninud karvapussakad. Korraks kuulen jõe äärest madalat klähvatust – händkakk! See oli hoiatushüüd poegadele. Mind on nähtud. Mina neid mitte. Sõidan koju.
