Aasta kõige lühemad päevad

Raskelt elan üle seda pimedat detsembrit. Seda enam proovin iga valgushetke märgata ja looduselt tuge leida.

Veel silmapiiri taga olev hommikupäike sirutas oma pintsli välja ning asus sellega idakaare pilvedele tõmbama minu lemmikvärve - roosat ja helesinist. Silitas ja maalis, kuni pilved tegid endi vahel ruumi, kuhu kuldne ketas üleni ära mahtus. Valgus voogas puulatvadele ja katustele, õuele ja akendesse. Kell oli juba pool kümme ja hämarikust lühike talvepäev saanud.

Hommikusi värve ma välja pildistama ei jõudnudki, pääsesin alles päeval viivuks metsa ja ühe 1949.a. tühjaks küüditatud küla põldude vahele oma meeli turgutama. Selja tagant paistev päike valgustas põldude vahel üht vähest siiani raiumata jäetud kasetukka, mida olen vaadelnud kümneid kordi eri aastaaegadel. Eelmise talve hakul oli seal palju tetresid kasepungi söömas, seekord ei näinud ühtegi. Üleüldse on praegu maastikel linde vähe.

Hakkasin tuldud teed tagasi liikuma, kui juba sõudiski pilv madalale vajunud päikest varjutama. Maapealne valgus kahanes, ent pilved üleval hoidsid päevast veel kinni. Seal üleval on valgust rohkem.

Kas oleksin valgusest küllastunud suveajal selliseid pisiasju üldse märganud? Ikka on nii, et mida kitsimalt midagi, sealhulgas ka aega, jagatakse, seda hinnalisem see pisku tundub.