Laupäeval oli üle mitme aja ilus ja päiksepaisteline ilm. Madalamates kohtades kattis maapinda härmatisekirme. Jalge all sahisesid lehed, paljude hulgas ka jalaka omad. Mõtlesin neile puudele, kelle suurte lehtedega laiutavate okste alla võib suvel vihma eest varjule pugeda. Minu maadel jõe ääres kasvab väga palju jalakaid ja mõned künnapuud vanajõe sängi kallastel.

Nii harilik jalakas kui tema lähisugulane künnapuu vajavad kasvamiseks viljakat mulda, just sellist, mille on inimene aegade jooksul põlluks harinud. Puud võivad kasvada väga suureks, neil on lai võra ja vastupidava puiduga tüvi. Just väärtusliku puidu pärast on inimene aastasadade vältel jalakaid ja künnapuid metsast välja raiunud ja neid on jäänud loodusliku liigina aina vähemaks. Jalakas õitseb kevadel, kuid tema rohked seemned ei taha eriti hästi idaneda, et järglasi tuleks. Jalakaid kasvab meil parkidesse või taluõuedesse istutatuna ning puud lubavad edukalt oma võrasid kujundada.

Jalaka ja künnapuu vastupidavast puidust on valmistatud mööblit, hobulookasid, vankrite ja regede osi, tööriistu, käepidemeid, sillaposte, tünnivitsu ning koorealusest niinest punutud korve.

Harilikul jalakal ja künnapuul saab kõige lihtsamini vahet teha suvel lehtede järgi. Kui silitada jalaka lehte, siis on selle pind kare, künnapuu oma aga siledam. Veel vastab jalaka leht puu nimele selle poolest, et leheroodud hargnevad lehe servades justkui jalad. Künnapuu lehel „jalad“ kas puuduvad või on neid väga harva. Künnapuu leht on enamasti ebasümmeetrilise kujuga. Jalakas ja künnapuu hoiavad oma lehti sügisel teistest lehtpuudest kauem kinni ja tänu sellele oli mul sel sügisel võimalus üksikuid kollaste lehtedega noori puid uurimas käies leida päris mitu uut künnapuud. Jalaka võrsed on tihedalt karvadega kaetud, künnapuu oksad aga siledad. Nii saab oskaja vaatleja neil vahet teha ka lehti nägemata.

Haruldaseks muutunud künnapuu on meil looduskaitse all, enamlevinud harilik jalakas mitte.