Seal, kus käisime, on ümberringi valdavalt mustika- ja pohlamännikud, kõrgepingeliini all ka lagedamaid liivaseid künkaid ja vesiseid lohke ning kunagine liivakarjäär. Sealne taimestik on vaheldusrikas. Ma pole korraga kusagil näinud nii palju käpalisi, näiteks soo-neiuvaipa ja balti sõrmkäppa. Võimalik, et käpaliste liike kasvab ümbruses rohkemgi. Mul tekkis soov sinna tagasi minna tuleva aasta juunis-juulis, kui uus õitsemise aeg saabub.

Endises liivakarjääris õitseb praegu valgete meelõhnaliste õitega ädalalill. Ma pole sellist taime varem osanud märgata. Tänasest olen natuke targem. Tugeva püstise varrega taim on oma nime saanud sellest, et õitseb siis, kui heinaaja niitmised niidetud ja ädal juba kasvab.

Pealtnäha pohla sarnane on ka leesikas. Tema varred hargnevad maad mööda. Punased marjadki on pohla sarnased, kuid maitsetud. Leesikalehetee aga on tuntud vahend põie- ja neerupõletike leevendamiseks.

On saabunud põdrakärbeste aeg. Enam ei pääse metsas kõndija nende käest ja krae vahelt nakitsemist jätkub kauemaks.