Kuu aega tagasi, kusagil novembri lõpus, nägin metsas esimesi puidu-sametkõrgeseid. Siis olid need üsna tillukesed, sest ilm polnud kasvuks soodne.
Nüüd, jõulude ja uusaasta vahel, kui on sulailmad pikalt püsinud, leidub talviseid söögiseeni juba rohkem. Kõige levinum on meil lehtpuudel kasvav puidu-sametkõrges, hea söögiseen värskelt tarvitamiseks. Seenejalg on sitke ja seda ei tasu toiduks võtta, kõlbavad ainult need ilusad kollased kübarad.
Pildil olevad seened leidsin jõe taga metsakraavi ääres kasvava jalaka tüvelt ning paiknevad puu idapoolsel küljel. Ma kahtlustan, et ka see jalakas on nakatunud viimasel ajal laialt levinud haigusesse nimega jalaka surm. Üks kõrgemal asetsev haru puul on kuivanud ning koorel esineb lõhesid. Neist lõhedest ongi kobaratena ilmunud puidu-sametkõrgese viljakehad.
Samasuguseid seeni olen näinud mõne aasta varem veel mitmel jalakal ning kõik need seeni kandnud puud on tänaseks surnud. Kõigepealt kuivasid ära, koor tuli tüvelt lahti ja mõni puu kukkus varsti jalalt maha. Mõne kuivanud jalaka saagisime ise maha.
Enamik puutüvedel kasvavaid seeni on mitmeaastased torikseened või teised puitu lagundavad seened, kuid talvel sulailmadega ilmuvaid puidu-sametkõrgeseid peetakse headeks söögiseenteks. Olen ise proovinud nende kübaraid pannil võis praadida – mõnus talvine vaheldus pärast verivorsti ja hapukapsast.
