Kui hädavajalikud metsataimede hooldustööd tehtud, jääb natuke aega ka korrastustöödeks jõe ääres. November, kui veel lund pole, on selleks väga hea aeg. Fotodel on vaated ühest ja samast kohast nii alla- kui ülesvoolu.
Allavoolu viib teerada piki kallast vanale taluõuele, ülesvoolu aga on metsik loodus, kuhu inimene ei sekku. Ongi nii, et see, mis inimsilmale korrastatud ja hästi käidav paistab, pole sobilik looduslikele liikidele. Millegipärast on tahtmine mõni koht ka inimese järgi kujundada, lumevajutusest lääpas toomingad maha võtta ja suurvee aegsed rondid kaldalt kokku korjata, et raja kõrval kasvavad vanad pärnad ja vee piiril uhkeldav hiigelsuur remmelgas paremini välja paistaksid. Jõe teisel kaldal jääb esialgu kõik nagu on. Taoline korrastamatus pakub varju nii lindudele kui väiksematele metsaelanikele.
Ülesvoolu hargneb jõgi kaheks – süvendatud uueks sängiks ja vanajõeks. Nende kahe vahel on vääriselupaik, kuhu inimesel sae või lõikuriga pole asja. Seal on roostikku ja tihnikuid, kus suvel kõlab linnulaul ja peaaegu aastaringselt toimetavad koprad.
Mulle meeldib novembrikuine pime aeg, lühike tööpäev ja lootus, et kõik, mis praegu kolletab ja kõduneb, elustub taas uuel kevadel. Oleks vaid jõudu lähenev pikk talv üle elada.
