Nii hullu ja närvesöövat talve ma varasemast elust ei mäleta. Olen proovinud saabuva kevade märkidest lohutust leida, aga isegi rohkearvulised kevadekuulutajad nii koduaias kui põldudel ei ole tuju paremaks suutnud teha. Mis küll toimub?
Kuni detsembri keskpaigani liikus elu tavapärast rada. Tegin veel metsas võsatöid, juhatasin liinimeeste masinaid õigetele sihiotstele ja rõõmustasin, kui elektriliinid metsast ära koristati. Ka metsaraie sai õigel ajal tehtud ja puud külmunud maaga välja veetud, sh. ka oma järgmise talve küttepuud. Lisaks kogesin meeldivaid kokkupuuteid asjalike metsatööliste ja hooliva teenuse pakkujaga.
Siis tuli detsember, pidev lumesadu, akendeni hanged ja elu jäi seisma. Sellest ajast siiamaani pole enam midagi head olnud.
Esimene pauk tuli maksuameti infokirja näol vahetult jõulude eel, mis tähendas, et hoolega hoitud vääriselupaikade säilitamise eest saadav rahaline hüvitis läheb maksustamisele. Uudis tundus nii ülekohtune, et hakkasin õigust taga nõudma. Meie seadusetegijad polnud mõelnud looduskaitselistele eesmärkidele, vaid rahale. Olen veendunud, et tõuke uutele tõlgendustele andis metsaseaduse paragrahvide pidev kohendamine ja muutmine. See aga oli omakorda poliitikute kätes.
Terve jaanuarikuu siplesin kirjavahetust pidades ja infot kogudes, mille tulemusena valmis juristi abiga avaldus õiguskantslerile maksuameti otsuste õiguspärasuse selgitamiseks. Vastus ka tuli ja õigus jäi maksuametile.
Saan aru, et sedalaadi mured ei paku huvi ega puuduta otseselt rohkem kui hetkel 177-t metsaomanikku, kel jõus olevad lepingud sahtlis ja 2010.a. tuludeklaratsioonile ilmselt rahanumbridki kantud. Sellest ka siis vähene huvi ja leige reageering sedalaadi metsateema suhtes.
Mulle tundub, et pidevad järelepärimised andsid maksuametile märku, et asi on neil korralikult ette valmistamata, samuti polnud Erametsakeskust enne oktoobrit 2010, kui raha üle kandma hakatakse, teavitatud, et vääriselupaiga tasudelt tuleb juba väljamakse tegemisel tulumaks kinni pidada ja sellekohane teatis maksuametile saata. Nii ei saanudki tuludeklaratsiooni täitja leida oma tulude kohta ka eeltäidetud andmed. Mina seaduskuuleka kodanikuna loomulikult lisasin summa nüüd ise oma tulude vastavale reale ja maksan juurde ka tulumaksu.
Veebruaris võttis riigikogu vastu metsanduse arengukava aastateks 2011-2020. Ei võetud arvesse ELFi ega Riigikontrolli märkusi. Mul on tunne, et kuna asi tuli lihtsalt „ära teha“, siis nii ka hääletati. Minu pettumus on suur, sest arengukava teenib suurte metsafirmade tellimust, mitte säästvat metsade kasutamist.
6.märts. Riigikogu valimised. Selliseid tulemusi ma ei oodanud, sest tundus ju, et inimesi on ära tüüdanud ühel ja samal kivistunud pilgul esitatud enesekiidulaul. Oleksin võinud ju asja huumoriga võtta, aga näe, ei suuda, kui mind otseselt puudutavat keskkonna ja metsanduse valdkonda asub taas juhtima sama partei truu kasvandik, mitte asjatundja, siis pole sealt lähiaastate jooksul midagi head loota.
Vaevalt jõudsid isiklikud pinged taanduma hakata, kui tuli 11.märts – looduskatastroof Jaapanis, mille vastu on inimene võimetu. Järgnenud tuumaleket võib nimetada juba kättemaksuks ülbeks muutunud inimesele. Mind hirmutab meie akadeemiku, tuumajaamade propageerija veendumus, et majanduse arenguks on tuumajaamade ehitamine vältimatu ja maapõuevarade, sh. ka fosforiidi kaevandamine Eestis möödapääsmatu. Mina ei taha elada ohtlikus, üleskaevatud ja metsadest lagedaks raiutud Eestis!
Siis 23.märts – Liibanon. Peab päris kalgi südamega ja tundetu inimene olema, kui see meist igaüht ei puudutaks ega pidevalt meeles poleks.
Kuidas selle kõigega enne lõplikku lumesulamist toime tulla, tervena püsida ja edasi elada? Ma pole enam ammu rõõmsaid inimesi näinud, kahjuks.
