Lillakad on valmis. Pisike punane poisike, kivine kõhuke – räägib rahvasuu. Kõlbavad suhu pista küll. Lillaka võsundid roomavad iga aastaga kaugemale ja juurduvad. Taimedel aga kasvavad erepunased kergelt hapukad marjad, mis tegelikult on luuviljad. Nagu murakas.
Mu jõeäärsetel kaldapealsetel kasvab metsmaasikaid ja lillakaid. Maasikas tahab päikselisemat kohta, lillakas lepib ka hõredalt kasvavate lehtpuude naabrusega.
Niitsin täna aasapealset, aga äiksevihm peletas sealt ära. Ei läinud palju aega, kui pilved olid üle läinud ja kannatas uuesti tööle asuda. Igaks juhuks enam kaugele ei hakanud astuma, vaid proovisin hooldada teele lähemal asuvat sellekevadist kuusekultuuri. Lepa-, toominga- ja haavavõsa on tulnud ja mõnda kohta kõrgeid nõgeseid, takjaid ja putki. Enne peab taimed nähtavale otsima, muidu võib maha niita. Eks see üks aega ja kannatlikkust nõudev tegevus ole, aga praegu on viimane aeg liiga varju jäävad noored taimed rohust ja võsast valguse kätte aidata. Siis jõuavad sügiseks oma kasvud tugevamaks muuta ja talvel vastu pidada.
Noh, ja lõpetuseks veel see, et eile õhtul leidsin kihelevat parmuhammustuse kohta käevarrel uurides, et selle keskel on tume tibatillukese kärna moodi täpike. Luubiga vaadates selgus, et puuk mis puuk. Imepisike, umbes 0,3 mm mõõduga. Olin paar tundi enne seda saunas käinud ja ega ma seal nahale armu ei andnud. Loodame parimat, entsefaliidisüstid kõik tehtud, juba mitu aastat tagasi, kordussüstid samuti.
