Paar päeva tagasi oli siin pilt vesisest maastikust. Ilm oli siis lootusetult pime, aasta kõige napima valgusega ajale lisas süngust madal hall taevas. Selline on hilissügis.
Kaks päeva hiljem kattis hommikul maid ja metsi paks lumevaip ning päike tegi lühikese päevatiiru üle selge taeva. Tohutu kontrast – üks päev oli süngelt sügisene, teine nihutas valge lumega lähemale talvise pööripäeva ja jõuluaja.
Just seda nappi päevavalgust püüdsin kasutada, kui ümbruskonna lumiseid maastikke vaatama sõitsin. Enne olin koduõue teed ja platsid lumest puhtaks rookinud. Mõttes palun, et kõigepealt võiksid ikka külmakraadid tulla ja alles seejärel lumi. Ei võeta kuulda.
Lumised metsad ja kodused maastikud pakuvad silmailu ja toovad hinge rahu. Olen omandamas seda kunsti, kuidas end muust maailmast välja lülitada ja olla loodusega kahekesi. Neil hetkedel tunnen ja näen, kui kaunis ja täiuslik Looja loodu meie ümber on ja kui armetud meie endi tegemised selle kõrval paistavad.
Mõne aja pärast aga olen tagasi koduteel, sest pliidipuud tahavad saagimist, ahi kütmist, kirjad kirjutamist ja kõned rääkimist. Kodus on hea ja soe. Võtan Valdur Mikita viimase raamatu, tõmban end diivanile kerra ja hakkan kukeseenekuulajaks.
