Mu isamaal armsal, kus sündinud ma, kõike loodusest ei leia, kuid siiski kenad männid ja kuused-kased ka – nemad on. Kodumaa sünnipäeval võime metsas jalutades seda laulu ümiseda küll – oh õitse ja kasva, me isade maa!
Veebruari lõpus kõrgemat kaart käiv päike ja pikenev päev muudavad kodumaa sünnipäeva helgeks ja lootusrikkaks. Pikk pime aeg hakkab mööda saama ja esimesi kevade märkegi võib metsas liikuja tähele panna. Rongapaar kohendab pesa, hämaruse saabudes hakkavad kakud hüüdma. Paar vihmast sulapäeva kergitasid jõevett ning jääpangad tulid kalda küljest lahti.
Mulle meeldib puulatvade vahelt taeva poole vaadata, sealt paistab lõpmatus. Kuni sinna rändamise aeg pole veel käes, toetavad puud nende all seisvat inimest, kel usku, lootust ja armastust elus järjest vähemaks jääb. Mänd on kõrgele võrasse pununud vägeva tuulepesa – vaatan alt, kuid sinna ei saa.
Talvise Eesti maastiku ideaalvärvideks on sinine taevas, silmapiiril must metsaviirg ning ees laotumas säravvalge lumeväli. Kodumaa värvid, hinge ja mõtete puhtus, rahu ja lootus - jääks see igal aastal nii. Seda soovin Eestile tema sünnipäeval.
