Ilus talveilm kutsus loodusesse. Võtsin sihiks ühe vääriselupaiga riigimetsas, kus kasvab rohkelt kõrgeid haabasid. Talvel lume ja raagus puudega on seal valgem, kuid suvel on pidevalt hämar. Vana haavametsa peetakse üheks rikkalikuma elustikuga metsatüübiks. Elu ma sealt otsima hakkasingi.

Puhthaavikut on siinkandis üpris raske leida, enamasti kasvab haab koos kase ja kuusega. Selles metsaosas, kus täna käisin, on haavad vanemad ja kõrgemad kui neile alla jäänud vibalikud kuused. Tihedalt koos kasvanud puud on sirged ja tüved oksavabad.

Haavale sobivad viljakad mullad, kus ta kasvukiirus on märkimisväärne. Vanemaid puid aga ohustab haavataelik, seen, mis põhjustab südamiku mädanikku. Selles vääriselupaigas näeb taelikut paljudel haabadel. Samas annab pehme puusüdamik võimaluse rähnidele kerge vaevaga pesaõõnsust raiuda. Kopsimist kostis tänagi. Jälgisin hoolega, kas ehk ka valgeselg-kirjurähne seal kohtan, kuid vähemalt kümnekonna suurkirju kõrval valgeselgasid ei näinud.

Vääriselupaiga asukad on mõnel aastal olnud ka kolmvarvas-rähnid ehk laanerähnid. Neid iseloomustab vaiksem koputamine ja tegutsemine puutüve madalamatel korrustel. Hea õnne korral võib tüvel ametis olevale laanerähnile mõne meetri kaugusele hiilida.

Lisaks paljudele headele omadustele (magusalt lõhnav valge ja vaiguta puit, kerge ja hästi töödeldav nii saunalaudadeks kui katuselaastudeks, traditsiooniline ühepuulootsikute ehituspuu, küttepuuna hea lõõripuhastaja jne.) on haavametsad ka elustiku poolest rikkad. Noori haabu söövad põdrad, kitsed ja koprad, vanade haabade õõnsustes pesitsevad kakud, rähnid ja elavad haruldased lendoravad. Peale puuseente kasvavad vanadel haavatüvedel mitmed sambla- ja samblikuliigid.

Selle korpas koorega kõrgel haaval, mis pildil, kasvab tüve allosas looduskaitsealune samblaliik – sulgjas õhik. Seda sammalt leidub vaid pikka aega inimese poolt puutumata jäetud vanades metsades.