Emale.

Tänase, 150. loo pühendan oma emale, kel on 86. sünnipäev. Ema käed pole ligemale 13 aastat saanud tööd teha ja on nüüd pehmed, siledad ja väikesed nagu lapsel.

Mu ema varises insuldi tagajärjel 1996.a. kevadel. Lõplikult ei tulnudki ta sellest välja ja aeg möödub voodis. Enamasti üksinduses, oma mõtete ja mälestustega. Meie vestlused puudutavad peamiselt vanu aegu, sest kusagil saabub hetk, kui pole, kellelt küsida.

On naljakas mõelda, et tütrena pole ma veel iseseisvaks saanudki, kuigi olen vanaema staatuses. Ema on olnud mu kõrval terve elu. Omamoodi kinnise inimesena ei näidanud ta oma muresid, ei avanud end kunagi lõplikult. Ka nüüd mitte. Nii vähenõudlikku ja leplikku inimest annab otsida. Ei mingit kaebamist ja erisoove toidu või olude suhtes. Käiksid vaid lapselapsed vahel mõne sõna voodi serval poetamas.

Ema käed on lapseeast saadik ainult tööd teinud. Ta oli kuueaastane, kui kaotas oma ema ja kaks nooremat õde. Noil aastatel möllas tiisikus ja ravi oli olematu. Imekombel tõusis tema haigevoodist jalule. Koolist tulles ootasid ees talutööd: lehmalüps, sigade söötmine ja peenramaa. Kui võõrasema majja tuli, läks tööga kergemaks, aga karmust tuli juurde. Vanemad vennad olid kõige lähedasemateks toetajateks.

Meheleminek naabertalu perepojale tuli varakult, aga siis algas sõda. Minu sünnitalus oli rohkem töötegijaid, aga ka rohkem maad, metsa ja loomi. Esimene sõjasuvi hävitas kahe rinde vahele jäänud taluhooned ja loomad viimseni. Ainult valge hobune ja vanker jäid, millega lahingu eest kogu pere metsa varjule oli liikunud.

Oli saksa aeg. Taluperemehed jäeti rahule, peaasi, et nad oma vilja-, liha-, piima- ja munanormi riigile ja sõjaväele õigeks ajaks üle andsid. Juba esimesel sõjatalvel tuli mets talule appi. Lõigati palgid ja järgmisel suvel sai suur laut taastatud. Seni elati naabertalus üürilistena. Peavarjuks ehitati esialgu üles saun. Seal sündisin ka mina.

Isale pühendatud loost võis lugeda, et viimasel sõja-aastal tuli ka taluperemeestel rindele minna. Kust tagasi ei tuldud. Ema oli siis vaid 21-aastane. Teadmatus, võimu vahetus, ähvardused. Ja lõputu talutöö. Lehmad, piimavedu, heinategu. Ja talvine metsatöö kahemehesaega. Tol ajal oli taludel riigi metsanorm täita. Õnneks oli majas meheema, mu armas ja hell vanaema, kes imehead leiba tegi, toitu keetis ja lapse eest hoolitses, laule õpetas, sussutas ja kaitses, kui mõne pahateo pärast „kaserosinaid” vastu sääri taheti anda. Mäletan küll, kui naabritüdrukuga päevaks metsa ära kadusime ja mööda puid linnupesi otsimas käisime, siis tänitas ema mu kallal, et mis tütarlaps sinust sedaviisi kasvab, kui lausa metsas hulgud. Ja küll sa siis oleksid saanud, kui isa seda oleks näinud! Seda juttu „kui isa teaks” kuulsin veel hiljemgi muude koerustükkide peale.

Taluidüll lõppes varsti. Meie suurde lauta koguti kolhoosi kari. Emast sai kolhoosi lehmalüpsja. Siis tuli nälgivatele loomadele metsast roheliste kuuseokste varumise talv. Praegu kirume metskitsi, et hammustavad meie istutatud kuusetaimi. Aga olid ajad, kui tõepoolest kariloomadele näljasurmast päästmiseks kuuseoksi söödeti. Nad vist sõid ka. Kevadel tuli köitega loomi lakke vinnata, et jalgu alla hakkaksid võtma.

Koos lehmadega tuli nii emal kui minul kodumajast äraminek, sest kolhoosid ühinesid ja loomad veeti suurde ühislauta. Tolleks ajaks oli vanaema juba surnud ja pidin koos emaga isakodust lahkuma ja uue lauda lähedale üürituppa kolima. Olid veelgi keerulisemad ajad. Igal hommikul oli ema juba ammu laudas loomi talitamas, kui mina tõusin ja kooli hakkasin minema. Ja kui tulin, oli ema uuesti laudas tööl. Vahel käisin tal abiks lüpsmas. Söögiga oli nagu oli, sest ühtki kopikat kolhoosist palka ei makstud. Vahel anti kasvama läinud viljast tehtud jahu, millest küpsetatud sepik oli nagu kliister. Aga magus oli ja toitis. Ainus, mida piiramatult sai, oli piim.

Hilisemast ajast mäletan, et meil polnud kopikatki raha, et mulle koolilaval esinemiseks kingi osta. Riideid aitas linnas elav tädi vanadest hilpudest ümber õmmelda, aga saabast või kinga rahata ei saanud. Ühel hetkel ilmus emale austaja, kellega ta abiellus. Pärisisa tunnistati sõjas teadmata kadunuks. Siis tuli majja ka paremat toitu.

Paraku ei kestnud ühine elu kuigi kaua. Ka koos ehitatud uus maja ei toonud õnne. Nagu armastus ootamatult saabus, nii see ka hääbus. Karjanaised pole meestele head partnerid. Jäime emaga jälle kahekesi. Mäletan sellest ajast, et ta ei rääkinud kunagi oma muredest. Muutus veelgi kinnisemaks ja uppus töösse. Alles minu laste sünd tõi tal uuesti sära silmadesse. Paremat vanaema andis tahta. Poisid käisid koos temaga laudas loomi talitamas ja suvel karjas. Kuni jõudis kätte pensioni aeg ja laudaskäigud jäid harvemaks. Emake oli meil kodus nagu kindel tugi ja valvur. Soe tuba ja söök ootasid koolist või töölt tulijat. Selleks päevaks, kui atakk ema tabas, olid poisid juba tudengieas ja kodust linna läinud.

Maanaise käed on kasvatanud üles lapse ja lapselapsed, aidanud ilmale loendamatu arvu vasikaid ja lüpsnud mõõtmatu koguse lehmapiima. Selline oled, mu EMA. Ei tea, kas olid vahel ka õnnelik? Pea veel vastu. Su kambriakna taga on seninägematult kõrged kadripäeva hanged ja lumest lookas sirelid.