Kodukohas ringi liikudes näen erinevalt majandatud metsi ning teen selle põhjal ka järeldusi omanike kohta. Riigimets on nagu on, viimasel ajal üsna auklikuks raiutud, samas on lankidele uued taimed kasvama pandud ning noorendikud hooldatud. Suurte metsafirmade poolt kokku ostetud metsad on üldjuhul raiutud ja minu kodupiirkonnas istutustöid pole tehtud, kõik jäetud looduslikule uuenemisele, mis tähendab kümneks-viieteistkümneks aastaks vohavat lehtpuuvõsa. Mõni firma on looduslikke noorendikke ka hooldanud, samas üks üsna tuntud metsamaade kokkuostja pole seda kunagi teinud ja ega teha kavatsegi. Polevat mõtet, nii kuulsin ütlevat.

Väike-metsaomanikud oma metsi korraga lagedaks ei raiu, võtavad vähehaaval, et ehitada või remontida kodusid ning koolitada lapsi, ja istutavad kohe ka uue metsa. Nad hoiavad oma elukeskkonda ja loodavad ka tulevikus metsast puitu saada. Tagastatud maade puhul esineb aastakümneid harimisest väljas seisnud põlde, kuhu omanike järeltulijad on metsataimi istutanud. Üks selline rajatud sanglepasalu on vahepealsete aastatega, mil viimati üht kitsast taludevahelist teed liikusin, ootamatult kõrgeks sirgunud, seepärast tegin sellest kohe ka pildi. Sangleppade taga endisel põllumaal kasvab sama omaniku rajatud noor mets.

Mina näen erametsadele head tulevikku, eriti kui omanikeks on maal elavad noored või keskeas inimesed, kes mõtlevad kaugemale ette. Selliseid peresid tean ümbruskonnas mitmeid, kõik töökad ja ettevõtlikud.

Paljud linnas elu sisse seadnud pärijad paraku ei oska metsaga muud targemat peale hakata kui see rahaks teha. Eraisikust ostjad napib, sest keskmisel eestlasel pole vaba raha, et endale päris oma metsa suudaks osta. Seetõttu satuvad metsakinnistud firmade kätte ja nende puhul pole kunagi täpselt teada, kas on tegemist Eesti omadega, vahendajatega või hoopis piiritagustega.

Et meie metsanduse tulevik metsa ei kisuks, selle eest peavad praegused erametsaomanikud ühise perena seisma. Meid on palju ja koos oleme tugevad.