Erilised puud

Tahaksin alanud aastal pühendada rohkem tähelepanu metsas kasvavatele erilistele puudele. Puud on nagu inimesedki – igaüks ise nägu. Pahaga, vindiga („vintis“), sõlmes tüvega, paksenditega, nõialuudadega, suurte avaustega, mitme „jalaga“, eriti vanaks elanud või väga kõrgeks kasvanud – nemad ongi erilised ja väärivad tähelepanu.

Oma „karukase“ metsast leidsin ühe teistmoodi kuuse, kel vanust 40-50 aasta vahel. Kuusk seisab kahel jalal, alt võib peenema kondiga metsloom läbi pugeda. Mismoodi puu sedasi kasvama on hakanud, jääb mõistatuseks. Oleks kuuse all kasvõi kivimurakas olnud, siis võiks arvata, et puu ajas kasvades juured ümber kivi. Mingit kivi aga pole.

Paljastunud juurtega mände olen näinud küll. Seisavad mitmel jalal, nagu hakkaksid kohe astuma, kindlamat jalgealust otsima. Enamasti kasvavad sellised puud rannikul, kus tuuled puhuvad ja lained liiva uhuvad. Kord Nõval käies ei saanud ma pilku sealsetelt rannamändidelt kuidagi ära.

Lodumetsas võib mitme „jalaga“ sangleppi kohata. Nende tekkimise kohta on mul mingi teooria peaaegu olemas. Kuna sanglepp hakkab hästi kasvama kännuvõsust, enamasti lausa kännu küljelt, siis pinnasest toitaineid otsima minnes hargnevad juured vana kännu ümber laiali. Aastate pärast, kui noor sanglepp on end tugevasti mulda kinnitanud, on vana känd tema juurte all juba kõdunenud. Nii saabki võimalikuks, et juurekaela alla tekib tühimik.

Kuuse puhul oleks vist liiga julge oletus, et pildil olev puu otse vanal kännul kasvas ja oma juured kahele poole kändu ajas. Kui vana känd kõdunes, siis jäi temast puu alla tühimik. Aga mine sa tea, äkki võiski nii olla.