Esialgne hinnang: tormikahjud metsas on minimaalsed

Nagu lubasin, nii ka tegin – käisin metsas võimalikke tormikahjusid otsimas. Varem mainitud koduse olukorra tõttu polnud põhjalikuks retkeks võimalik aega võtta, kuid paari kohta, kus tuule mõju minu arvates suurem võis olla, käisin siiski vaatamas.

Üldine reegel on, et kui mets pole naabruses asuvate lagedate alade tõttu tuultele avatud, siis suudab vana puistu tormile hästi vastu panna. Sama oluline on, kas pinnas on kuivem, kivine ja rähkne või kasvavad puud paksu huumuskihiga niiskel kõdumullal. Viimases on okasmets tormihellem, sanglepad aga peavad ka seal hästi vastu. Liivaseid männikuid mul pole ja tähelepanekud puuduvad.

Jõudsin käia sünnikodu metsas kahes kohas ja korraks ka jõge vaatamas. Vesi ulatub kaldaäärteni, koolmekohtades kaugemalegi. Kuna jõe ääres kasvavad valdavalt vanad tammed, pärnad ja saared, siis nendega pole midagi juhtunud.

Kodumetsas leidsin „karukase“ tukast siiski kaks pikali puud. Üks oli tuuleheite mänd, kena sihvakas palgipuu. Teine oli metsaservas murdunud kuusk, kuid teda oli juurepess tüükast purenud ning sellisest kuusest polegi tuulele vastast.

Esimese käiguga ma rohkem tormipuid ei leidnud. Kui võimalik, üritan veel ringi käia. Nii headele kui halbadele uudistele tuleb julgelt otsa vaadata, sest pea tiiva alla peitmine ei muuda asju paremaks.