Habras ja valge nagu muinasjutt

On viimane aeg pajatada ühest imekaunist seenest, mille ma eelmisel nädalal, kui oli 5 kraadi sooja, oma metsast kõdunenud kännutüükalt leidsin. Ta narmad rippusid nii maadligi, et ei pääsenud kuidagi kaameraga seenele allapoole piiluma. Lumivalge, habras iludus.

Nüüd on ilm külmaks läinud ja veidi lundki sadanud, nii et enam ma teda sel aastal vist ei näe. Et leitud seen pika talve jooksul päris unustusse ei kaoks, panen siia ühe pildi. Metsaalune oli hämar nagu too pilvine päevgi.

Proovisin oma kõikvõimalikest seeneraamatutest, seene-entsüklopeediast ja puuseente kirjeldustest teda määrata, kuid ei julge ühtki varianti pakkuda. Korallnarmik oleks liiga eriline leid ja kuigi kuni 10 cm läbimõõduga puhmana kasvas ka minu leitud iludus, ei julge ma teda harulduste perre veel liigitada.

Kui olin hulk aega seeneraamatuid sirvinud, siis kogesin järjest rohkem, kui huvitav ja mitmekülgne on seente maailm. Nii värviline, kujundite ja ornamentide rikas, mida inimene vaevalt suudab maalikunstis või arhitektuuris jäljendada.

Tavaliste inimestena käime metsas ikka asja pärast, kas seenel, marjul, metsatöid tegemas või jõulupuud valimas. Paljukest meil jääb aega süveneda metsa sellesse poolde, mida me otseselt ei kasuta. Või kuivõrd me mõtleme sellele, et paljudes inimsilma eest varjatud loodusväärtustes peitub tegelikult meie elu alus.