Haigru lugu.

Ühel õhtupoolikul helistas külanaine, et tulgu vaatama, neile toodi üks lind, kes oli konutanud külas majade vahel ega suutnud lendu tõusta. Ehk aitan otsustada, mida temaga teha.

Sõitsin kohale. Lammaste kopli varjualuses oli hallhaigur. Tundus, et tiivaga on midagi lahti, sest see polnud vastu keha, vaid oli vajunud ebaloomulikult allapoole. Jalad olid terved ja käidud sai ta küll. Külast oli haigur nende juurde toodud seepärast, et majade vahel võivad koerad või mõni muu loom linnule kallale minna, kui see lendu ei suuda tõusta. Üksiku talumaja juures on ohutum, lammaste koplil aed ümber ja koerad sinna ei pääse.

Oli selge, et ise me haigrut aidata ei saa ega tea ka seda, kuidas ja millist toitu (kalad, molluskid?) linnule kosumiseks otsida. Hankisin Nigula loomade turvakodu rehabilitatsiooni spetsialisti Kärdi telefoninumbri ja helistasin. Lubas varsti järele sõita.

Käisin täna vaatamas ja haigrul oligi samal õhtul järel käidud. Kui tiivaluu on murdunud, siis olevat väga keeruline teda uuesti lennuvõimeliseks turgutada. Nigulas on hulk aastaid haigeid või vigastatud linde-loomi elule poputatud ja tagasi vabasse loodusesse päästetud. Tahaks loota, et ehk ka haigrul hästi läheb.