Pildil on üks killuke minu kodumetsa hall-lepikust. Ühel pool 30-aastane noor kuusik, pärand kolhoosiajast, teisel pool kunagise talukarjamaa vanad puud. Sama lai riba lepikut kulgeb edasi veel üle 100 meetri pikkuselt, seda pole jõudnud hooldada.

Miks üldse raisata aega ja raha tavalise lepiku peale, võidakse küsida. Ega mul muud vastust polegi, kui et oma mets ja mulle lihtsalt meeldivad ilusad vaated. Lisaks on ka ootus, et harvendatud metsas kasvavad allesjäänud puud siis kiiremini, kui konkurendid on kõrvaldatud. Konkurentideks selles kohas on peamiselt toomingad. Hooldamise käigus lähevad väljasaagimisele kõik väheperspektiivikad peenemad lepad, sest nemad ei suuda suurematega nagunii sammu pidada, varjavad valgust ja kurnavad asjatult mulda.

On veel teinegi põhjus lepiku harvendamiseks. Nimelt hakkab hõredamalt kasvavate lehtpuude all tärkama kõrvalt lennanud seemnetest kuusetaimi. Seemneid andvaid vanemaid kuuski on veel üksjagu alles. Kui tuleb lepiku raiumise aeg, on olemas juba piisav looduslik okaspuu-uuendus. Eesmärk peakski olema kasvatada viljakal maal rohkem kuuski, pehme-lehtpuudega võrreldes küll oluliselt pikema kasvutsükli, samas kõrgema turuväärtusega.