Sattusin päeval kuulama Vikerraadio Reporteritundi, kus räägiti maaelu arengukava (MAK) järgmise perioodi 2014-2020 keskkonnatoetustest, nende hulgas ka Natura toetustest, mis kipuvad uuel perioodil rahastuseta jääma.
Natura toetused puudutavad paljusid maaomanikke ja nendest ilmajäämine süvendaks vastuseisu igasugustele piirangutele. Täiesti on vähimastki hüvitusest või kompensatsioonist jäänud ilma need omanikud, kelle tulundusmetsas (väljaspool kaitstavat Natura ala) asuvad teiste kaitsealuste liikide elupaigad, kasvõi kotkapesad. Sellel teemal pole uusi arenguid kusagil näha.
Minu metsas puuduvad Natura alad, kuid tulundusmetsas elab I kaitsekategooria liik - väike-konnakotkas. Ehkki pesa ümber asub majandustegevusest väljas olev rangelt kaitstav sihtkaitsevöönd, siis sisuliselt vastutan kotka kaitsmise eest ikka mina. Riigipoolset abi seni pole tundnud.
Usun, et enamus metsaomanikke suhtub mõistvalt loodusväärtuste hoidmisse. Peale uhkete kotkaste on tegelikult palju muudki ilusat ja hoidmist väärivat, mis lisavad maale väärtust juurde.
Praegu on looduses suur õitsemise aeg. Jõeaasal kollendab kullerkupuväli, varjulises nurgas puude all õitseb karulauk. Ehkki kullerkupp ei kuulu looduskaitseliste taimede nimekirja, on ta meil siiski ohustatud liik. Nimelt sobib kullerkupule hooldatav puisniit, mitte metsastuv ja võssa kasvanud jäätmaa, mida paraku tuleb järjest juurde. Arvan, et just tänu sellele, et lükkasin oma jõeaasa niitmise juulikuusse, mil enamus taimedest on ära õitsenud, siis levib ka kullerkupu kasvuala iga kevadega suuremaks.
Ka karulauk laiendab jõe ääres oma kasvukohti. Olen vältinud paigus, kus lauk kasvab, liiga varast niitmist. Suve keskpaigaks kuivavad laugu lehed ära ja seemnedki on laiali pudenenud, et uusi taimi juurde kasvatada. Karulauk kui meeldiv, sibula-küüslaugu vahepealset meenutav taim on lehtedest kuni õiteni söödav delikatess. Et karulaugu looduslikud kasvukohad inimese rüüste eest paremini kaitstud oleksid, on taim III kaitsekategooria liikide nimekirjas.
