Kunagist karulaskmise kohta tähistav metsaeraldis on 1,3 ha suur ja seal kasvab ca 30-aastane kuusemets, madalamas servas on ülekaalus kased. Kolhoosi ajal tehti seal lageraie ja tol korral olid metsamehed Karpaatidest kohale toodud. Rahvas kutsus neid karpatšikuteks. Võib-olla ka mõnes teiseski kohas mäletatakse aegu, kui raietöölisi lõunavabariikidest „eksporditi“. Mina käisin tol ajal oma kodumetsas harva, sest lageraiega kadusid ära lapsepõlveaegsed seenekohad.

Praeguseks on uus mets asemele kasvanud. Maapind on seal kivine ning palkide pika tüvena (nii oli tol ajal kombeks) kokkulohistamisega on kivid kohalt nihkunud. Nüüdseks on need küll samblakatte uuesti peale kasvatanud, kuid siiski nähtavad.

Karulaskmise kase kändu olen püüdnud otsida, kuid tõenäoliselt on see aja jooksul mullaks kõdunenud. Ühe kännu kõrval kasvab praegu 3 kaske ja mingis mõttes sümboliseerivad need mulle kunagist harulist kasepuud, mille otsas passides üks esiisa 1860-ndate alguses karu maha kõmmutas. Vaevalt see känd just tolle kuulsa kase oma on, liiga hästi teine säilinud.

Mäletan selgesti, kui pärast maade tagastamist karukase tukas kehvapoolne kuusenoorendik tihedate paakspuupõõsaste vahelt paistis ja sealt kiiniga võsa rookisime. Iga kännu otsas sisises rästik. Nüüd hakkab paik metsa ilmet võtma.

Metsakorraldaja on soovitanud majandamiskavas seal harvendusraiet. Mina valisin esialgu tihniku valgustuse, eks edaspidi näe, mida ja kui palju praegusest latimetsast välja raiuma peaks. Minu meelest las kosub, enne kui uuesti torkima tulla. Paakspuupõõsad, mõned remmelgad ja allajäänud kuused raiume praegu välja, oksad koondame väikestesse hunnikutesse, sobivad mõnda aega metsaelukatele pelgupaikadeks, lõpuks kõdunevad mullaks.