Metsasihid kipuvad võssa kasvama, kui viimasest harvendusraiest ja puidu väljaveost on kümmekond aastat möödas. Mõned saapajäljed enne mind ühel sihil olid – küllap jahimehed. Ristküliku kujuliste kvartalite vahelised sihid lõppesid vastu suurt kraavi, mille taga laiutavad suured uuendamata lageraielangid – kõik erametsafirmade omad. Eesti brändi poleks vaja suurte kivide seest otsima hakatagi – lagedaks raiutud ja võsastunud metsamaastikud iseloomustavad Eestit ja eestlast niigi.

Üsna suur massiiv riigimetsa on hetkel veel puutumatuna seismas. On ilusat kasemetsa, natuke haaba ja teise rinde kuuske. Käisin ja mõtlesin, et ühel päeval hakkab RMK arvuti nagunii plõksima, et aeg raiuda. Seni aga on seal rahulik ja mets kaunis.

Värskeid põdrajälgi oli lumel mitmeid, loomad on käinud natuke mööda sihti, siis on põiganud kõrvale metsa ja ilmunud välja järgmisel kvartalisihil, söönud pajusid, puhanud lumel. Jänese- ja rebasejälgi on igal pool. Keskealine hooldatud mets on talvisel ajal linnuvaene, kuigi iseenesest võiks ju kasvõi tetri või laanepüüsid kasevõrades toitumas olla.

Iga selline mõnetunnine retk pakub peale ilusate puude ka muud silmailu. Päris juhuslikult ma muidugi selle vaatamist väärt rändrahnu juurde ei sattunud, teadsin teda varasematest käikudest. Eriti kauniks muudab suure kivi temal kasvav igihaljas sõnajalgtaim kivi-imar. Aastatega on taimel lopsakust juurde tulnud. Kivi kutsutakse Riinu kiviks. Kui ma 2009.a. 27.märtsi postituses temast juttu tegin, siis teadsin või olin külas kuulnud, et kivil selline nimi on. Nüüd ei leidnud enam allikat, kust nime võtsin. Mõõtmeid ka ei tea. Otsisin Pärnumaa loodusobjektide ja kivide nimistust, otsisin RMK ja valla kodulehelt – kusagil ei ole Riinu kivi ega temaga seotud legendi või lugu.

Eesti brändi rohelisest plärakast ei arva ma miskit, küll aga pakuvad huvi päris kivid ja rändrahnud ning nende lood ja legendid.