Kui oma maa piiri ületasin, märkasin autojäljes roomavat elukat. Selle kevade kolmas. Parajalt pikk pruuni värvi rästik, ligi pool meetrit. Aegamisi, keelega õhku kompides, liikus ta teeserva rohu sisse ega polnud enam üldse nähtav. Kujutasin ette, kui sellises kohas käia või midagi toimetada, võib rästikut märkamata talle peale astuda. Ta oli olemas, aga nähtamatult rohu alla kadunud. Tuli meelde, et samas kohas üle kraavi keeras kord uss end ümber külamehe kummiku. Mees hooldas noorendikku, võsasaag mürises, kaitseprillid ees, oksad kukkusid. Siis tundis, et miski takistab jalga. Vaatas – rästik embab kummikut. Jättis tööriista sinnapaika ja hakkas jalga raputama. Hea, et turvapüksid ja tugevad saapad jalas olid ja rästik lõpuks jala vabaks lasi.
Kui vahel raadio või televiisori lahti teen, siis saan uudiseid kuulates aru, et siin riigis elatakse erinevaid elusid: valitsus oma, rahvas oma ja ühel pole teisega asja. Valitsus pusib riigieelarve kallal, poliitikud heitlevad valimiste pärast, töötud aga tunglevad linnas tööbörsidel. Maarahvas lõpetab metsaistutust ja külvab viimaseid põllusiile, pensionärid nokitsevad aiamaal, linnarahvas silub nädalalõppudel suvilakrunte. Kõigil on oma tegemised ja kui need vaesed poliitikud teaksid, et mulle ei lähe vähimatki korda, kes valitsusliidus järgmine partner on. Peaasi, et metsamaid välismaa pankadele maha ei müüdaks.
Minu lihtne mure oli küttepuud virna saada, et järgmiste talvede varud korralikult kuivaksid. Vaat see on elu küsimus, et tuba soe oleks. Mõõtsin riidad üle – veidi üle 40 ruumi puid. Peaaegu 2 aasta varu. Kui veel vihma tuleks ja kartulivaod ja maasikapeenrad ära kastaks. Siis on sügisel midagi keldrisse panna. Ja see on tähtsam kui eurovalimised või uus peaminister.
