Inimene igatseb ikka kõrgelt alla vaadata, et saada aimu, kuidas linnud sealt maad näevad. Üks asi on lennumasinaga õhku tõusta ja seal liuelda, teine võimalus on ehitada vaatetorn, et seal ühe koha peal paigal püsides saaks ümbrust vaadelda. Just nagu linnud, kui puulatva lendavad.
Valgamaa kokkutuleku ajal oli võimalus ronida Tellingumäe kuplile ja sealt omakorda üles 24 meetri kõrguse vaatetorni otsa. Mõtlesin, et kuna olen esimest korda selles kandis ja võib-olla teist korda elus ei tulegi, siis kasutan võimalust Lätimaale kõrgelt-kaugelt üks pilk heita.
Kuna jalad pole enam nii naksakad kui vaim ja pealehakkamine, siis pidasin veidi aega enesega nõu. Ja siis läksin.
Ronimine tasus end kuhjaga ära, sest vaade looklevale Mustjõele, luhtadele ja metsadele oli kaunis. Taamal pidi paistma Lätimaa ja piirijõgi Gauja (Koiva), mida läbi vines õhu silm hästi ei seletanud. Kuid tühja sellest, piisas teadmisest.
Olen ikka kadestanud ronkasid ja kotkaid, kes sageli just kõrge kuuse viimasele ladvakasvule maanduvad ja sealt ümbrust vaatlevad. Minu metsa kuused, mida linnud vahel vaatluspunktina kasutavad, on samamoodi keskmiselt 24 meetrit kõrged, nagu see vaatetorngi.
Loomulikult olen varemgi paljudes tornides käinud, korduvalt ka Haanjas Munamäel, kuhu nüüd laisemaid liftiga üles-alla tõstetakse. Lapsepõlves oli mul koduküla väljal kruusaaugu nõlva peal samuti 30-meetrine puidust torn, mille sõjaväelased olevat ehitanud. Keelust hoolimata sai korduvalt torni ronitud, polnud seal treppe ega platvorme, ainult puuredelid.
Ilus oled, Eestimaa! Meri ja saared, rabad ja metsad, jõed ja järved, põllud ja luhad – nii mitmepalgeline ja nii kodune. Parim paik maailmas, kus end hästi tunda.
