Nii lähedalt kui sel pühapäeval, pole mul õnnestunud ühtki haigrut varem näha. Täiskasvanud linnud on erakordselt valvsad, neid olen jõel toitumas näinud küll, kuid juba kaugelt inimest märgates kaovad kohe silmist. Seekord oli tegemist kogenematu noorlinnuga, kes külamajade vahele ekslema sattus.
Pildi tegin taluõues, kus lapsed suurt lindu uudistasid. Samas tundus, et nooruke haigur suures paanikas polnudki, jalutas graatsiliste sammudega peenarde vahel ringi. Lapsed pärisid, et tea kas lennata ka oskab. Keegi polnud näinud. Haigur küll vahepeal proovis tiibu sirutada, kuid lendu ei tõusnud. Ju siis polnud valmis, et maapinnalt üles tõusta.
Ometi pidi haigrupoeg puu otsas olevast pesast (kus pesa asub, seda ma ei tea ja ka pererahvas ei teadvat) alla saama, seega natuke ikka lendas. Pesast lahkumise järel tuleb iseseisvalt hakkama saada, lendamist harjutada, toitu hankida ja kiskjate (aga ka inimeste) eest hoiduda.
Juhtuski noorte lindude päev olema. Enne haigrut olin metsa ääres oksal näinud noort hiireviud. Olin linnust vaid 10 meetri kaugusel, kui viunooruk lõpuks lendu läks. Täiskasvanud hiireviu põgeneb juba 100 meetri kauguselt inimest märgates – nii ettevaatlikuks on põlvest põlve edasiantud kogemus neid õpetanud. Noortel selliseid kogemusi esialgu pole.
Põldudel on praegu noore põlvkonna kiivitajate kogumid, kelle hulgas juhendajateks või valvuriteks mõned vanalinnud. Kui noortest tublid lendajad on saanud, suunduvad kiivitajate parved rannikualadele, kuhu jäävad peatuma, toituma ja lõunamaarändeks valmistuma.
