Ka minu metsad on jahipidamiseks avatud, seepärast pakkusin, et peale riigimetsade ka paar minu metsasihti puhtaks niidetaks. Varem, kui endal jõudu ja pealehakkamist rohkem oli, tegin seda suve lõpul käsitsi. Nüüd enam ei jõua ega taha sellele mõeldagi. Jahimehed tulevad appi. Mul endalgi on parem sellisel sihil liikuda, rääkimata varitsusjahi pidamisest.

Alles eelmisel nädalal sain just sealsamas rinnuni rohus liikudes paar puuki kätte, õnneks riietelt. Niidetud sihist ehk minu kõnepruugis „karukase“ teest on siin ka pildid.

Metssead hoiavad praegu veel koristamata viljapõldude lähedusse ja söödaplatsidel ei käi. Kuuldavasti tehakse Aasta loomaks valitud kärssninadel nüüd elu kibedaks ega lubata katku leviku piiramiseks ka lisatoitu viia. Tahaks loota, et mõned tugevamad ikka ellu jäävad.


Põdrad aga tunnevad end minu kuusenoorendikes siiani turvaliselt, magamisasemeid näeb noorte puude vahel siin ja seal. Talvel oli põtru ühes kambas viis tükki, teises pundis nähti veel paari looma. Minu silma järgi koosnes viiene kamp emasloomadest ja kui mõnel neist ka vasikad sündisid, siis peaks põtru ühes suhteliselt väikses metsamassiivis justkui üleliia palju olema. Tänagi nägin sihi otsal kolme põdra sõrajälgi, neist kahed suured ja ühed väikesed. Külamees oli eelmisel nädalal kuusekultuuri hooldades ühe põdramullika sealt üles ajanud. Järelikult loomi on ning neid jagub nii riigi- kui erametsa.

Mulle meeldib, kui metsas mõnd looma nägema juhtun ning metsaomanikuna võtan väiksemaid ulukikahjustusi kui paratamatust. Teisest küljest aga ei saa metsloomade arvukusel lasta üle pea kasvada ja sellega tegelevadki jahimehed. Maaomanike ja jahimeeste vastastikune suhtlemine, üksteise mõistmine ja koostöö tuleb lõppkokkuvõttes kasuks mõlemale poolele.