Vaikne vihm ei sega väljas töötegemist. Nakitsesin neli tundi elektriliini all võsa lõigata ja polnud hullu midagi. Sain märjaks küll, aga hommikuks kuivavad riided ja kummikud ilusti ära. Omaette olles mõtlesin põtrade peale, kes seal pajupõõsaste kallal on käinud ja kellele jaht veel kestab. Meenusid ka uue jahiseaduse arutelud.
Enam pole palju selleni, mil uus, muudetud jahiseadus peaks vastu võetama. Käin tihti jahindusfoorumist lugemas, mida jahirahvas ise sellest kõigest arvab ja milliseid ettepanekuid või parandusi välja pakuvad. Paraku pole tükk aega midagi asjalikku kuulnud metsaomanike poolelt, välja arvatud mõned ammused arvamused, et praegune jahiseadus on ajast ja arust ja et rohkem peaksid jahimehed arvestama maaomanikega. Või et renti tahaks jahimeestelt koguda. Mõni tahab tüki jahisaagist, mõni keelaks igasuguse jahipidamise oma maal ära.
Mida rohkem ma asjasse süvenen ja jahindusega aeg-ajalt kokku puutun, seda segasemaks uus seadus hakkab muutuma. Olen jätkuvalt seda meelt, et jahimehed peavad maaomanikega arvestama ja kindlasti lepingu vormistama. Seda ei takista ka seni kehtiv seadus.
Uus seadus näeks võimaluse, et maaomanikud saavad jahirentniku välja vahetamist taotleda, kui senine mingil põhjusel ei sobi või ei meeldi. Paraku on sellesse paragrahvi peidetud üks sõna, mis välistab väikemaaomanike võimaluse kaasa rääkida. Nimelt see, et 2/3 jahimaad omavatest maaomanikest saavad otsustada, mitte 2/3 maaomanikke. Järelikult ei saa vahetust taotleda suurem arv maaomanikke, vaid need, kel on suurem pindala maid selles jahipiirkonnas (RMK, metsafirmad). Kui seda põhimõtet ei muudeta, siis lõhnaks see seadusepunkt justkui kellegi tellimuse järele.
Veel tekitab segadust ulukikahjustuste hüvitamise põhimõte ning maaomaniku õigus leida püssimees, kes võiks tülikad metsloomad tema maalt hävitada. Suvaline relvaomanik küll ei tohiks kasvõi näiteks koprad tapma tulla, selles lepitakse kokku kohaliku jahiseltsiga. Just koostöö maaomanike ja jahimeeste vahel peaks tulevikus tihedam olema. Mis ulukikahjustuste hüvitamisse puutub, siis püüab riik selle jätta täielikult maaomanike ja jahimeeste vaheliseks asjaks. Aga keegi peab ju neid kahjusid erapooletult hindama ning määrama omanikuvastutuse määra. Metsaomanikuna pean siiski ka ise hoolt kandma, et ulukikahjustused minimaalsed oleksid (repellendid, tüvekaitsmed, -võrgud). Pealegi on olemas ulukikahjude ennetamise toetused.
