Musttihast otsides aga jäid silma 2008.a. detsembris esimese digikaameraga tehtud pildid kuusekultuurist, mille istutasime 2007.a. kevadel. Sel ajal oli mul veel filmikaamera. Äsja tegin võrdluseks värske pildi samadest kuuskedest praegu. Tore vaadata, kui kiirelt võivad kuusetaimed hea mulla ning istutamisjärgse hooldusega seitsme aasta jooksul kasvada.

Kui vanemat pilti, kus taimed väikesed, terasemalt silmitseda, siis on näha kuuskede sinised ladvaotsad. Tol ajal määrisin taimelatvu repellendiga Cervacol, et metskitsed neid ära ei hammustaks. Nii said noored kuused segamatult kasvada ning saavutasid suure edumaa varem (2003, 2004) istutatud taimede ees, mida kahel järjestikusel talvel metskitsed hullusti pookisid. Praegu pole noorendikel erilist vahet, sest ka kahjustatud kuused tulid kitsehammustustest eluga välja, ehkki põdesid ja kaotasid ajas paar-kolm aastat. Seega ei saa öelda, et ulukid, vähemalt metskitsed, kogu istutatud metsa ära sööksid. Põtrade rüüsted noores männikus võivad hoopis rängemad olla, sest suured loomad mitte ainult ei hammusta oksi või latvu, vaid lausa murravad noori mände pooleks. Minul männikultuure pole, siin-seal kasvab natuke looduslikke mände kuusenoorendike vahel.

Kutsun ka teisi metsaomanikke jäädvustama oma istutatud metsa kasvamist, näiteks igal aastal samal ajal ja samast kohast. Hiljem on tore neid fotosid vaadata ja võrrelda, eriti kui jõuab kätte aeg mets lapselastele üle anda.