Kohtusin täna 58. laiuskraadil idast läände rändavate Juhani Püttsepa ja fotograaf Ingmar Muusikusega. Retked jalgratastel toimuvad mitmes osas ja on pühendatud Eesti looduskaitse 100. aastapäevale. Ajakirja Loodusesõber toimetajana paneb Juhani kirja kogu teel nähtu ning Ingmarilt lisanduvad fotod.

Retke käigus tahetakse tutvuda ja ajakirja lugejatele edasi anda, kuidas elavad meie kaitsealad ja meie kaitsealused. Tänasel kohtumisel olid jutuks vääriselupaigad erametsades. Ajakirja Loodusesõber eelmistes numbrites on kevadised lood puudest, metsameestest, kaitsealustest lindudest, nahkhiirtest jm. Väärt lugemine.

Veel arutlesime selle üle, et varem oli metsamees kõige suurem loodusetundja ja -hoidja, aga miks on temast tänaseks päevaks saanud kalk majandusmees, ärimees. Kõik, mis seondub sõnaga metsaomanik või metsamees, ei tekita kahjuks inimestes erilist poolehoidu. Ühed ärikad kõik – öeldakse. Sellest on jube kahju.

Tagantjärele tundub uskumatuna, et olid kunagi metsaülemad, kes hommikul enne tööpäeva algust jõudsid oma piirkonna metsadele tiiru peale sõita (ka jalgratastega), rääkimata metsavahtidest, kes kõike teadsid nii puudest kui lindudest-loomadest. Alles hiljuti kuulsin, kuidas siinne legendaarne metsaülem leidis igasuguseid ettekäändeid ega lasknud raiesse üht osa minu maade kõrval olevast kvartalist, sest mees teadis, et seal elab lendorav. Tänu sellele, et metsal lasti väärikalt vananeda, ongi seal praegu VEP (vääriselupaik) õõnsusi täis haabade ja kohati puid katva sulgja õhikuga. Ammu pole enam lendoravat kohatud, aga elupaik on endiselt säilinud.

Seekordne etapp piki 58-ndat lõppeski minu metsas Massu jõe ääres ja samast punktist saab meestel alguse ka sügise poole jätkuv rännak lääne suunas. Kahju, et kokkulepped ja kohustused ei lubanud neil pikemalt peatuda ning ka meie jutuajamine jäi liiga põgusaks. Lubasime, et teeme selle tasa uue retke alguses.