Sookure saatuse jälgimine on aja jooksul minu päevade sisuks saanud. Nüüd äkki pole teda järjest mitu päeva enam näinud ja see teeb nukraks. Küsitlesin farmitöötajaid – ka nemad pole näinud.
Vilja on kiletorus veel piisavalt, heinarullid ja lahti võetud siloauk – kõik see, mis talvel kurge huvitas, on endiselt olemas. Ainuke asi, mis on teisiti – see on järjest kõrgemas kaares käiv päike, mis selja läbi riiete (või sulgede) täitsa soojaks kütab. Kevade lähenemist tundis ka sookurg. Ootust ja kibelemist oli märgata tema käitumises juba veebruari viimasel päeval, kui ta ühel kohal seistes väljasirutatud kaelaga pead päikese poole hoidis.
Sõitsin täna taas sellesse külla, rääkisin töömehega, kes viljakoormat lauta viimiseks traktorikasti laadis. Sel nädalal pole nad kurge näinud.
Panin räätsad alla ja otsustasin külapargi ja selle ümbruse läbi käia, sest vahel tuli kurg lennates just pargipuude kohalt. Tahtsin näha, mis pargis on ja kas ta seal äkki mõnes varjualuses võis ööbida. Kunagise mõisa ja hilisema sovhoosikeskuse ajast on pargi servas hulk tühje ja lagunenud hooneid. Põlised pargipuud, tiigid – imekaunis koht, mis vajaks hädasti võsalõikust, puude hooldust, koristamist jne. Otsisin sealt jälgi. Neid oli seal igasuguseid, aga kure omad leidsin lõpuks pargi tagant teelt ja selle kõrvalt kraavist. Kraavi taga aga on suur põld, kus ta enne lume tulekut oli künnitraktori järel käinud. Sama künnimees kord rääkis mulle kurest.
Sookure jäljed olid pärit veel sulailma ajast, seetõttu natuke laiali valgunud. Aga millise graatsiaga need on astutud! Ei tea, kas modellidele õpetatakse ka sookure kõnnakut – jalg üle jala sirges reas! Tänane lumi oli külm ja koorikuga. Sookure jäljerida põlluteel lõppes paari-kolme pika hoovõtusammuga, mis tähendas, et edasi kulges liikumine juba lennates, nagu lennuk hoorajalt õhku tõustes.
Ringi käies olin valmis igasugusteks asjadeks. Mõtlesin, et ainuke tõsine vaenlane sookurele saab olla vaid kaljukotkas, kõige sõjakam ja võimsam lind, kes siinkandis, ainult 4 km kaugusel rabaserval elab. Rebased ja koerad ei pääse lennuvõimelisele suurele kurele eriti ligi. Kaljukotka küünised aga on võimsad, tema tiivahoope on tunda saanud kotkamehed, kelle sõnul võivad need rünnates inimese jalust maha lüüa. Kaljukotkas on ainus lind, kes suurest, kuid rahumeelsest sookurest võib jagu saada. Võib küll tappa, aga lennates tervet kurge ära viia ta kindlasti ei suudaks. Õnneks mingeid isevärki märke või sulgi ma lumel ei näinud.
