Kahtlustan, et pildil oleva joonise kujundas haavatüvele üks torikseen – haavatarjak. Otsisin nähtule sarnaseid fotosid ja ühe ligilähedase leidsin Urmas Ojango suurepäraste seenefotode rikkalikust kogust. Sealt ka seene nimi. Nime järgi jõudsin omakorda raamatuni „Torikseened Soomes ja Eestis“ ja seal on haavatarjakut päris pikalt kirjeldatud.
Metsa all kaugele paistev joonis puutüvel ei jää märkamatuks ja kutsub vaatama - hele laik vanal haaval.
Pilves ilmaga oli suurte puude all kangesti pime ja kasutasin pildistamisel välku, mis aga moonutas veidi värve. Tüvele liibuv moodustis oli õlevärvi kreemikas. Pean mõnel valgusküllasemal päeval uuesti vaatama minema.
Nii ma siis oma mahajäämust looduse tundmises vähehaaval järele aidata üritan, otsides ja ekseldes. Varakevad on selleks eriti sobiv aeg.
