Jõululõkked ja vana kiviaed

Nii nagu eelmisel aastal, nii on ka praegune detsember lahke inimeste vastu, kes tahavad metsas vaikselt nokitseda. Justnimelt vaikselt, mitte suurte masinatega, sest maapind pole külmunud.
Ma pole päris kindel, kas jõuan enne suure talve tulekut oma metsas ühe plaanis olnud tööga lõpule või hakkab peale sadav lumi segama. Vähemalt see lepik, millest varem korduvalt kirjutasin ja pilte panin, sai küll korda. Nüüd olen järjega kõrval umbes 40-aastases kuusikus.

Kuusik tekkis 1960-ndate lõpus tehtud põllumaaparanduse ajal sirgeks kaevatud piirdekraavi taha iseenesest, varem oli seal karjamaa.

Kuusikuga seoses küsisin 90-ndatel, kui sünnikodu maad tagasi sain, metsakonsulendilt, et mida peaksin läbipääsmatu tihnikuga peale hakkama, kas tuleks natuke harvendada või. Nüüd olen tol ajal nõu andnud keskkonnateenistuse metsaspetsialistile väga tänulik, kui ta ütles, et ära tee midagi, suuremad kuused võtavad võimust ja alla jäävad puud kuivavad ise ära. Kahe jõululõkkega pildilt paistab paremal pool see kuusetukk, alt samblane, mis hakkab kindlasti kord võiseeni kasvatama. Kuuske pole sealt raiutud, välja sai võetud vaid lepp ja toomingaid. Sellest ajast on veoteele jäänud ka praegu nähtavad jäljed.

Enne maaparandust seisis karjamaaväljade ja metsa piiril kiviaed, mis on praeguseks üpris lamedaks vajunud ja puude alla jäänud. Töö käigus oleme proovinud seda kohta lagedamaks puhastada. Toomingad, lepakaikad ja pajud on kiviaia kõrvalt maha saetud ja aed muutub kogu ulatuses paremini vaadeldavaks. Selles metsaosas ongi mul kokku kolm pärandkultuuriobjekti: lubjaahju jäänused, kaks kõrvuti asetsevat linaleoauku ning see kiviaed. Kõik need on tähised esiisade tegevusest kodutalu maadel.

Täna öösel jõuame talveaega ja loodus hakkab pisitasa valguse poole liikuma. Sel puhul pole jõululõkked sugugi ülearused, nagu viimastel päevadel oleme metsas teinud, algul praktilisel eesmärgil risu põletamiseks ja sooja saamiseks, ühtlasi tähistamaks pimeda aja lõppemist.